„Tahaksin rääkida sellest, et läksin kalale. Sõber teadis ühte head latikakohta. Olin saadud informatsiooni eest ülimalt tänulik, sest mulle maitsevad harjused väga. Oma sellise lihava meki poolest on linaskid ju tuntud pipstükk-kalad. Teadsin isegi ühte vanameest, kes siis, kui kokku saime, jutustas mulle kogu aeg, et ta on terve elu vaid ogalikest toitunud ja soovitas mullegi sama. Eks see üks põhjuseid oligi, miks ma atlandi tuura jahtima läksin. Teine põhjus oli see, et kuivatatud kilu nahast pidi väga head kvaliteetset riiet saama. Vanasti õmmeldi sellest väärtuslikust materjalist aluspesu. Miks väärtuslik, küsite? Aga sellepärast, et siis pole aluspesul kollaseid ega pruuni laike näha, kõik on ühtlaselt kirju. Aga see selleks.
Ärkasin varahommikul. Kuna ma pole eriline varajane ärkaja, siis istusin viis minutit peldikus ja kirusin mõttes jõeforelle. Aga see läks varsti mööda. Tee kulges läbi kohutava padriku jõeni. Jõe ääres märkasin esimese asjana nolguseraipeid. Keegi oli juba enne mind seal vingerjaid rappinud. Teine variant, et need õnnetud makrellid olid ise kaldale surema roninud. Läks jupp aega enne kui suutsin pilgu uuesti jõele suunata. Ma ütleksin, et jõgi suisa kobrutas peipsi tindi võimsatest uime- ja sabalöökidest. Mõtlesin, et täna tuleb hea päev, see tähendab, tõeline emakalapäev. Seadsin püügiriistad valmis ja kohe oligi konksu otsas kuueteistkilogrammine rünt. See kuradi mudamaim tegi mul jõhvi otsas sellist tangot, et hetkeks tekkis mul kiusatus vee-elukas tantsule kutsuda. Mul tuli meelde, et ma ei oska tangot, sestap ümisesin mingit heeringalaulu.
Sain lõpuks selle kuradi ahvena seljakotti surutud. Seljakoti suul lõi tõugjas veel mingi sõjalaulu lahti, mis ei tahtnud lõppeda ka siis, kui seljakoti kinni panin. Kuna seljakott oli ainuke kaasasolev seest õõnes ese, siis ei jäänudki muud üle kui tuli hakata koju vantsima. Pagana roosärg oli lisaks raskusele ka hirmutavalt rabelemisaldis. Seetõttu võttis kojuminek mul umbes kaks tundi aega. Lõpuks vinnasin krähmleva säga köögilauale. Mõtlesin, kuidas teda kõige valutumal ja efektiivsemal moel maha tappa. Olin kuulnud, et räimele ei meeldi keevitamine. Tirisin keevitusseadmed otse kööki ja alustasin sädemetepildumist. Kotist kostus südantlõhestavat rääbisekisa. Avasin seljakoti, kust söögilauale hakkas kohe meriforelli sisikonda laiali vajuma. See oli lutsu suust valguma hakanud. Vimb vaatas mind mõtlikult, justkui oleks midagi ära unustanud ja heitis sealsamas hinge.
Viisin keevitusagregaadi minema ja tõin lihunikukirve. Mulle oli alati räägitud, et raudkiiska ei saa mitte mingil juhul mitte ühegi noaga katki. Ainus, millest abi, on kirves, millega tuli kõigepealt säinase saba peale virutada. Selle tulemusena lõtvusid merisiia pondunud kõhunahad ning teda oli kergem puhastada. Kogre puhastamine võttis tervelt neli tundi aega. Selle aja jooksul lõhkusin kolm kirvest ja kaheksa lõikelauda, konserviavajatest ja visplitest rääkimata. Viimase kirve katkiminekuga lõikasin sügavalt omaenda kintsu sisse. Selle kuradi kammelja pärast pidin hakkama poodiminekut planeerima. Boonusena leidsin lõhe kõhust klistiirisooritamise komplekti.
Viimaks oli mul viidikas täiesti puhas ja valmis vaaritamiseks. Toppisin kiisa kõhtu hulganisti rohelisi õunapunne ja keetmata nuudleid. Need kaks komponenti pidid karpkala valmistamisel asendamatud olema. Nüüd oli vaja veel pungil haugi tärklise ja sooda segus veeretada. See ei tahtnud hästi õnnestuda, sest see nurg oli nii hirmus suur, pealegi polnud mul vajalikku suurt pinda, kus koha rullida. Lükkasin vikerforelli kohutavad mürtsuga põrandale ja seal ta mul siis aeleski tärklise-sooda tolmus. Sai päris kobe angerjas. Nüüd tuli veel ahi soojaks ajada ja tursk sisse visata. Avastasin ühtäkki, et mul polegi nii suurt ahju, kuhu selline särg võiks ära mahtuda. Mõtlesin nii pingsalt, et hink hakkas järsku tolmusena vibelema. Vat kus lest! Omast arust lõin selle jõesilma juba köögilaual mättasse, kas ta siis....raks!....öök!...kõõks!....“
Seoses ootamatu rünnakuga ei saa seda juttu edasi kirjutada, kuna loo autor suri õnnetuskohal suure valge hai hammustusest tekkinud verekaotusesse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar