JUUKSURI JUURES

Juuksur nägi unes, kuidas tema salong täitus hetkega kõikide karvadega, mida ta oli kogu oma karjääri jooksul kärpinud. Ta suutis selle rämpsu ära koristada, kuid karvad tekkisid uuesti ja olid üha enam takkus ning üksteise külge paelunud. Juuksur ärkas hirmuhigiga ja otsustas, et midagi peab muutuma.

Salongi astus vanem daam ja nõudis mingit ülipeent soengut õhtuse daamide klubi piduliku koosviibimise jaoks. Ta seletas, et just tema teeb õhtu tähtsaima ettekande. Daam räntsatas juuksuritooli ja haaras ettejuhtuva ajakirja, mis osutus räigeks pornoajakirjaks. Kuni daam esimesest ehmatusest toibus, sõitis juuksur elektrilise juukselõikusmasinaga talle sügava ja laia vao pähe. Naine sai silmapilguga klaariks ja hakkas kiunuma. Juuksur suutis daami pea ikkagi kiilaks ajada. Tõsi, see võttis omajagu aega, sest daami tuli kõvasti toolil kinni hoida. Kogu protseduuri aja mõtles juuksur, et tooli külge tuleks rihmad monteerida. Lohakalt kiilaks aetud daam vabastati lõpuks haardest ja ta tormas võika häälega röökides minema.

Järgmine klient oli punkar, kes soovis endale harja pähe. Mõne aja pärast seisis hari püsti nagu kord ja kohus. Punkar jäi rahule, maksis ja lahkus. Juuksur jättis enda teada, et oli juukselakki seganud paraja portsu aeglaselt tahenevat liimi.

Peale punkarit istus toolile habemik sooviga lõug karvutuks saada. Juuksur ihus pikalt habemenuga samal ajal habemikule kahemõtteliselt silma vaadates. Habemiku lõug hakkas tasapisi värisema, kuid ta ei julgenud püsti tõusta. Juuksur haaras järsku habemetutist ja tõmbas habemenoa abil ühe raksuga kogu habeme maha. Tehtud liigutus oli küllaltki robustne ja läbimõtlemata, sest koos karvadega tuli maha ka peaaegu kogu lõuga kattev nahk. Juuksur proovis endiselt habemikult ka skalpi võtta, kuid too oli jõudnud toolilt jalule karata ja välja joosta.

Seejärel sisenes salongi keegi ilmatumate lokkidega ülikondlane, kes palus natuke külgedelt ja tagant maha võtta. Juuksur võttis pihustiga deodorandipudeli ja välgumihkli ning süütas efektselt mehe juuksed põlema. Kogu salongi täitis hirmus juuksekärsahais. Ülikondlane hüppas peaga kraanikaussi ja püüdis endale vett pähe lasta. Seejärel kadus ta välgukiirusel.

Aitab kah, niimoodi võib ainult klientidest ilma jääda, mõtles juuksur. Pärast seda võeti temalt tegevusluba ning ta hakkas kultuurinõunikuks. Ka sellel ametipostil tuli taolisi ootamatuid muudatusi ette.

MATUSED

Söandan lõpuks kirjutada ühest üritusest, kuhu tagantjärele mõeldes poleks iialgi soovinud sattuda. Sain ühel ilusal juulikuu päeval kutse matusele. Kauge sugulase, vanaonu tütrepoja äiapapa oli ära surnud. Matusel selgus hiljem, et teadmata põhjustel. Jumalagajätt kadunukesega viidi läbi surnuaia kabelis. Kuna matusepaik asub mu elamisest vägagi kaugel, siis asutasin end juba varavalges teele. Kabel oli rahvast täis ning algus venis. Õnneks viibis matusel päris mitu tuttavat, kellega sai tasakesi juttu ajada. Üks neist rääkis, et oli aidanud kadunud äiapapat pesta ja riietada. Ei tea, kas äiapapa oli viimasel ajal kehakaalus juurde võtnud või olid kõik tema ülikonnad räbaldunud, aga talle ei sobinud mitte ükski pintsak selga. Tuttav oli siis oma pintsaku seljast võtnud ja lahkelt kadunukesele loovutanud. Omaksed muidugi lükkasid kohe pakkumise tagasi, kuid tuttav palus siiski pintsak vastu võtta. Seda enam, et äiapapa oli tema suur sõber ja pintsak sobis äiapapale mõõtmetelt väga hästi. Kellelgi ei olnud enam aega uut kostüümi otsima minna ja pintsak vahetas lõpuks omanikku.

Äiapapa lamas kirstus, võõras pintsak ümber. Viimaks algas ka matusetalitus. Kui talitus jõudis poole peale, helises järsku kellegi mobiiltelefon. Helinaks oli võikalt plärisev mingisugune arusaamatu popmeloodia, mis läks järjest valjemaks. Matusetalitaja vakatas ja vaatas omastele kurjalt otsa. Rahvas sahmis, kõik kobasid instinktiivselt oma taskuid ja kotte. Korraga taipas matusetalitaja, et hulluksajav plärin tuleb kirstust. Kui täpsem olla, siis lahkunud äiapapa seljas olevast pintsakust. Tuttav pidi äärepealt minestama. Ta needis ennast maapõhja ja hakkas kõva häälega seletama, et ah näe, kuhu ta telefon jäi. Olevat teine juba mitu päeva kadunud.

Matus oli tragikoomilisel viisil katkenud. Matusetalitaja liipas aeglasel sammul kirstuni, et segaja eemaldada. Rahvas jälgis toimuvat hääletult. Korraga tõstis näost kollaseks tõmbunud äiapapa oma käe ja surus selle pintsaku põuetaskusse. Kogu üritust häirinud telefonihelin lakkas. Seejärel langes käsi uuesti kirstu. Vaikus, mis niigi kabelis valitses, muutus vaikuseks sõna otseses mõttes. Võis kuulda juuksekarva kukkumist. Matusetalitaja seisis kirstu kõrval nagu raidkuju. Esimesena toibusid omaksed, kes suure röökimisega kabelist välja püüdsid tormata. Kahjuks puudub mul edasistest sündmustest ülevaade, sest see oli mu viimane mälestus tollest matusest. Ilmselt jäin sellesse hullunud inimmassi kinni ja kaotasin teadvuse. Ärkasin haiglas üleni muljutuna.

Nüüd on sellest vapustavast paanikast möödas juba kaks aastat. Suur osa matuselistest on tänaseni hullumajas range arstliku järelevalve all. Osad surid tärganud vaimuhaigusest vaevatuna enesevigastustest tekkinud traumade tõttu. Vähesed, sealhulgas ka mina, pääsesime suuremate vaimu närivate tüsistusteta. Matusetalitaja loobus kogu oma varandusest ja rändas Tiibetisse väiksesse pühakotta, kuhu asus erakliku mungana elama.

Kuid ma ei tea praeguseni, kas äiapapa sai ikka maha maetud. Kurjad keeled räägivad, et ta olla siiani seal kabelis.

ATAVISMIKLUBI INFOTUNNI STENOGRAMM

Esimees: Alustame järjekordset infotundi. Täna on meil külas ja vastab küsimustele lugupeetud inimminister. Esimene küsimus on kolleeg Sahmerdijevilt. Palun!

Sahmerdijev: Aitäh, härra eesistuja! Hea minister! Mind provotseeris püstitama küsimuse näitus “Atavistid – teenimatult kõige rohkem varju jäänud ühiskonna kiht”, mis eksisteerib anatoomikumi mädanevas keldris. Näitus aktualiseerib põhiküsimuse, et pikka aega varjus olnud liikumine suretab viimasedki atavistid välja. Vähemalt oli lootus parematele aegadele, aga nagu me teame, paremad ajad on möödas ja ees mitte kõige paremad ajad ja tekib oht, et atavism hävineb ja lähiaja jooksul jääb riik ilma sadadest atavistidest, mida tulevikus on võimatu taasluua. Siit küsimus: on see probleem aktuaalne riigi jaoks ja kui on, siis mida kavatseb riik teha, et abistada ataviste ellujäämisel, sest küsimus, kes on atavist, ei ole tähtis tänapäevases olukorras, sest see on kogu riigi pärand? Aitäh!

Inimminister: Aitäh! Tõesti hea küsimus. Kindlasti on riik väga huvitatud sellest, et ataviste säilitada, eriti kui nad on kellegi eraomandis ja eraomanikud on huvitatud nende korda tegemisest, siis kindlasti on see riigile suureks toeks ja abiks. Tegelik olukord ja objektiivne olukord on niisugune, et raha lihtsalt on väga vähe, see, ma usun, et ei ole mitte kellelegi uudiseks. Ma siiski ühe võrdluse tooksin. Aastal 2007 ja 2008 võrdluses oli käesoleval valitsusel väga suur prioriteet suurendada toetusi erinevateks tegevusteks muinsusvaldkonnas ja see protsent oli üle 30, mis suurenes võrreldes 2007. aastaga üle 23 miljoni. Praegune kurbloolus on see, et nende vahepealsete vähendamiste tõttu, juba alates 2008. aasta negatiivsest eelarvest, on tulnud teha valikuid, kas säilitada Atavismikaitseameti tegevus, nende inimeste töötegevus, kes on täna riikliku institutsioonina, või vähendada toetusprogramme. Inimministeeriumi valdkonnas vähendati kõikides alavaldkondades toetusprogramme 50% võrra, seetõttu et Varandusministeeriumi poolt ette antud piirnumbritesse ära mahtuda. Nii et kannatanud ei ole mitte ainult atavismikaitse, vaid meie inimvaldkond tervikuna, nii nagu kõik meie valdkonnad, mitte ainult Inimministeerium. Aitäh!

Esimees: Palun, kolleeg Sahmerdijev, esimene täpsustav küsimus!

Sahmerdijev: Aitäh, härra eesistuja! Hea minister! On erinevad programmid, projektid atavistide abistamiseks ja kui need atavistid on nimekirjas, vähemalt on lootust, et nad saavad ka ressursse. Aga Inimministeeriumi eelarve kärpimine, eriti tuleva eelarve vähendamine, tekitab mure, kui palju vähendatakse ressursse, kas kõik atavistid edaspidi on finantseerimisel või mõned, ja siis millised on ette näha, langevad riigitoetusest välja?

Inimminister: Aitäh! Praeguse seisuga on läbi viidud taotlusvoorud karvade eemaldamise riiklikule programmile ja toetused ilukirurgilisteks töödeks ja ka muudeks toetusteks atavismiomanikele. Te saate täpse informatsiooni Atavismikaitseameti peadirektori 30. veebruari 2009. aasta käskkirjast nr XXL, kus on piirkonniti ära toodud absoluutselt kõik need atavistid (ma ei hakka siin praegu seda ette lugema), kes on saanud praeguse otsuse järgi toetuse. Mis puudutab karvade eemaldamise riiklikku programmi ja muid toetusi, siis voorud on lõppenud, aga otsuseid saab langetada siiski pärast seda, kui Parlament on vastu võtnud negatiivse lisaeelarve, selle jaoks, et kõik toetused, mida jagatakse, oleks vastavuses riigieelarvega. Aitäh!

Esimees: Palun, kolleeg Sahmerdijev, teine täpsustav küsimus.

Sahmerdijev: Aitäh, härra eesistuja! Härra minister! Ma tõesti vaatan neid materjale, mis teie praegu pakkusite vaadata ja ei hakka täpsustama näiteks sabade eemaldamise kohta. Aga ühe olukorra, mis tekkis, ma ikkagi tahaks sõnastada nagu küsimusena. Näiteks võib-olla lähitulevikus karvade eemaldamisel tekib probleem – atavistide ajalooline karvadepiiramine traditsiooniliste vahenditega või ümberprofileerimine lasereemaldamiseks. Ja see ei ole ainuke näide. Kas ministeerium on valmis reageerima või ette nägema, kuidas käituda muutuvas situatsioonis, kus tekib konflikt huvide ja tingimuste vahel?

Inimminister: Aitäh! Kindlasti on ministeerium valmis reageerima. Ministeeriumi juures on olemas ka väga auväärne atavismikaitse nõukogu, kes annab sellekohaseid eksperthinnanguid ja soovitusi, mis on nõuandev organ ministrile. Meil on selle nõukoguga väga hea koostöö, nii et kõik ettepankud arutatakse läbi ja loomulikult ei saa täna prognoosida, missugused juhtumid, üksikjuhtumid või üldjuhtumid on veel lähiajal tulemas. Aga kindlasti vaadatakse see väga põhjalikult üle, sellepärast, et atavismikaitse valdkonnas inspektorid, ma pean neid kiitma, on väga tublid oma valdkonna eest seisjad. Need vaadatakse kindlasti läbi. Aitäh!

Esimees: Head kolleegid, meil on kaheksa kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kõigepealt kolleeg Julkin!

Julkin: Lugupeetud inimminister! Küllaltki laialt on levinud arvamus, et vaesel ajal ei ole aega atavismiga tegelda ja atavismipärandiga eriti. Kuid samas me teame, et need 500 atavisti, mis meil riigis on, võivad sellel kõige raskemal ajal hoopis kokku kukkuda ja kivihunnikuks muutuda. Nüüd Parlamendis on praktiliselt iga viies Parlamendi liige atavismikaitseühenduse liige meil siin saalis ja Parlamendi atavismikaitseühenduse liikmed on küll valmis toetama neid seadusmuudatusi, juhul kui valitsus need tooks siia saali, mis lihtsustaksid meil atavismipärandi hoidmist. Praegu eritingimuste koostamised ja litsentseeritud firmade kaasamine sööb selle riigi toetusraha ära, aga miks vaesel ajal ei võiks me kaasata näiteks töötuid inimesi, kes tuleksid aitaksid konserveerida ataviste ja päästa atavismipärandit. Mis te arvate sellest?

Inimminister: Aitäh! Esiteks tahaksin ma öelda, et need mitusada atavisti, mis tõepoolest on täna keerulises olukorras, arvatavasti nende lähiaastate jooksul, millal on kriis, et ei ole kriisi võibolla looduse vallas, et nüüd loodus neid murendab nende mõne aasta jooksul intensiivsemalt, sarnaselt majanduslangusega. Nii et ma usun siiski, et põhimõtteliselt on Inimministeerium täna, õieti eelmisel suvel alustanud atavismipärandi hoidmise ja väärtustamise arengukava "Pikaajaline strateegia aastani 2080", kus on väga oluliseks peetud atavismipärandi kaitset, aga muidugi mitte ainult materiaalset, vaid ka vaimset atavismipärandi kaitset ja see on oluline teemavaldkond Inimministeeriumile. Täna me peame tõdema, et igasugune taastamine nõuab finantsvahendeid ja riigil täna ei ole võimalik sellesse valdkonda jõuliselt finantsvahendeid juurde lisada. Kui te vihjasite veel ka atavismipärandi sõna sissetoomisesse põhiseadusesse, siis siinkohal pean kohe ütlema, et Inimministeerium on toetaval seisukohal ja kindlasti ootame ka põhiseaduskomisjoni otsust, arvamust selles küsimuses, nii et me oleme väga positiivselt meelestatud, kindlasti on oluline seda väärtustada, aga see automaatselt raha juurde ei too kahjuks. Aitäh!

Esimees: Palun, kolleeg Punninov!

Punninov: Tänan, härra esimees! Austatud minister! Meie põhiseadus kuulutab väga tõsiselt: loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. Kas teie, inimminister, ja teie juhitav ministeerium on või võiks olla sellel seisukohal, et analoogne säte peaks meie põhiseaduses olema ka atavistide ja atavismipärandi kohta? Olen rääkinud.

Inimminister: Aitäh! Siin ma pean viitama oma eelmisele vastusele ja toonitama veel kord, et Inimministeerium on kindlasti toetaval seisukohal, et mõiste "atavismipärand" oleks põhiseadusesse sisse toodud. Täna on atavismi teema põhiseaduse preambulis nimetatud, mul on selle üle erakordselt hea meel, aga kahju on mul sellest, et see tuleb väga harva inimestele meelde sel hetkel, kui toimub rahajagamine. See tuleb meelde ekstreemsetes situatsioonides, aga ma ütleksin, et hea, et siiski tuleb meelde, sellepärast et me peame endale aru andma, et ilma atavismita ei ole olemas ühtegi riiki. Nii et Inimministeerium toetab seda ettepanekut, mis puudutab atavismipärandi valdkonda. Veel kord ütlen, et oleme koostööaltid põhiseaduskomisjoniga, kes töötab Parlamendis. Aitäh!

Esimees: Palun, kolleeg Türreen!

Türreen: Aitäh! Lugupeetud minister! Minuni on jõudnud seisukohti, et tänane atavismikaitseseadus ja selle rakendus on võibolla kohati natuke liiga jäik ja karm ja sellest tulenevalt tegelikult atavistid, mis vajaksid kaitset, jäävad sellest kaitsest ilma. Samas mul on ka nagu maailmakogemust ja ka siin on ju ometigi mitmeid ajaloolisi ataviste aja jooksul mitu korda korrastatud, vastavalt funktsioonide muutusele, kas või see tuntud näide siin. Kas teie arvate, et seadus võiks olla natukene vastutulelikum, mis võimaldaks siiski ajaloolist ja tänapäevast ühendada, leida nendele atavistidele siiski kasutust ja funktsiooni ja selle kaudu tagada nende säilimist? Tänan!

Inimminister: Aitäh! Inimministeeriumis on ette valmistamisel uus atavismikaitseseaduse muutmise seadus ja esialgne plaan oli jõuda selle teemaga juba eelmise aasta lõpus valitsusse ja selle aasta alguses Parlamenti. Praeguse seisuga on olukord niisugune, et erinevate huvigruppide vahel läbirääkimised ja kõikide ettepanekute läbivaatamine on nõudnud oma aja ja praegune plaan on märtsi lõpuks jõuda selle uue seadusmuudatusega valitsusse ja Parlamenti. Nii et teie tehtud märkused on täiesti asjakohased ja selles osas käib väga kõva redaktsioonitöö. Aitäh!

Esimees: Palun, kolleeg Tramplinitski!

Tramplinitski: Hea minister! Minu küsimus on seotud järgmise asjaoluga. Nimelt on teada, et kõikvõimalikud atavistlikud väärtused, mis meil on ühiskonnas, põranda all, kus iganes, nende eluiga, mida aeg edasi, väheneb. Nad killustuvad, lagunevad just nimelt põllumajanduse ja tööstuse ja mille iganes tõttu. Sellega kaob tegelikult ka osa ajaloost, olgu tegu mingisuguste karvade või sabadega. Nüüd minu küsimus on see, et kas teie hinnangul tuleks nende entusiastlike atavismiküttide, kes täna tegutsevad selles valdkonnas ja avastavad seda laadi atavistlikke väärtusi, tegevus keelata või vastupidi, hoopis reguleerida see sellisel moel, et tekkiks selline ühiskondlik aktiivsus, millega oma ajaloolist teadmist koguda ja seda oma kasuks muuta? Aitäh!

Inimminister: Aitäh! Eks ajaloolise teadmise kogumine on kindlasti väga kiiduväärt tegevus ja seda peaks kindlasti soodustama. Ma usun see teema, mille te üles tõite, on üks valdkond, kus ka Saastaministeerium koostöös Inimministeeriumi ja teiste sektoritega on valmistamas järjekordset arengukava, kus need teemad on käsitletud laiemalt. Ma usun, et igasugune teadmiste juurde saamine on alati teretulnud küsimus ja ma usun, et veel olulisem on, kuidas neid teadmisi edaspidi rakendatakse. Tänan!

Esimees: Palun, kolleeg Purse!

Purse: Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Alustaks sealt samast, kus esimene küsija, et läheks näituse juurde tagasi. Näitusel oli atavismikomisjonil võimalik kohtuda atavismikaitse ümarlaua esindajatega. Sulle on loomulikult edastatud nende pöördumised. Ja üks võib-olla tõsisemaid teemasid, mis tõstatati, loomulikult ka selles võtmes, et ega raha küsimine alati ei aita, oli küsimuseks tänane seadusandlus – loomulikult, mis on ka meie töö, aga osaliselt saab seda ka ministeerium ära teha. See nõuab üsna kindlaid reegleid nii planeerijatelt kui ka tööde läbiviijatelt. Ja väga paljudele atavismikaitse objektidega tegelejate kogemused on näidanud, et kaitsjad võetakse sealt samast küla vahelt, aga lihtsalt hinnad on umbes viiekordsed sellega võrreldes, mis nad muidu küsivad. Kas selle reaalelu praktika vastu aitaks midagi ja kuidas te olete nende pöördumisele reageerinud? Aitäh!

Inimminister: Aitäh! Pöördumisele, mis oli ametlik ja seotud just nimelt sellega, et atavismipärandi teema võiks tulla põhiseadusesse, oleme vastanud kirjalikult nii, nagu ma olen juba mitmel korral öelnud. Mis puudutab erinevaid nõudeid, reegleid, paindlikust või mittepaindlikust, siis siin tuleks sellele küsimusele läheneda nagu kaheti. Väga lõdvaks ei saa neid reegleid ka lasta sellepärast, et siiski usalda, aga kontrolli, öeldakse. Me ei saa täna oma atavismipärandi suhtes teha mingisugust reeglite või tingimuste allahindlust, et tehke kuidagi ära, ükskõik, kuidas see asi välja paistab, peaasi et see odav oleks. Kindlasti on oluline see litsentseerimise küsimus. Aga seda kõike käsitletakse, täpsustatakse ja muudetakse paindlikumaks just selles atavismikaitseseaduse muutmise seaduses, mis lähiajal Parlamenti jõuab. Aitäh!

Esimees: Palun, kolleeg Rambamba!

Rambamba: Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Päris palju on räägitud viimasel ajal eurorahade kasutuselevõtust ja seda ka atavismivaldkonnas, mis puudutab eriti muuseume. Hiljuti menetluses olnud piirkondliku arengu meede on päris paljud taotlused tunnistanud mitte liiga heaks tuues seal näiteks, justkui iga investeeritud kroon ei ole piisavalt tagasiteeniv ja piisavalt atraktiivne. Mulle on jäänud tunne, et tahetakse samastada atavismipärandi säilitamist ja sellist kommertstegevust ühele tasemele. Kuidas teie sellesse suhtute, kas selline käitumine on õige?

Inimminister: Aitäh! Kindlasti ma taunin sellist käitumist, et atavismivaldkonna ja atavismipärandi temaatika peaks siduma kasumlikkusega. Kindlasti, kõik piirkonnad, kus on hästi korda tehtud atavistid on saanud selleläbi rikkamaks, et neil on rohkem külastajaid, inimesed tulevad sinna piirkonda ja lisaks atavismiväärtuse külastamisele ja vaatamisele jätavad sellesse piirkonda ka raha erinevate ostude näol, olgu see kas või lõunasöök. Nii et mina taunin seda, et piirkondliku konkurentsi meetmes on liiga palju mindud nii-öelda kasumlikkuse teed ja tuleks tõepoolest väärtustada just seda atavismipärandit. Ma üleüldse arvan, et päris paljud atavistid ja erinevad atavismikaitse all olevad atavistid peaksid tegema taotlusi erinevatesse eurorahade meetmetesse ja see oleks tõesti suurepärane võimalus praegusel ajal, mil majandusel liiga hästi ei lähe, anda võimalus ka meie ettevõtjatele saada tööd ja et, nagu öeldakse, raha oleks ringluses. Nii et ma väga toetan seda, et atavismikaitsealased objektid võiksid saada eurorahadest rohkem toetusi.

Esimees: Aitäh inimminister! Kuna infotunni aeg hakkab meil läbi saama, siis lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Aitäh, head kolleegid, küsimuste esitamise eest ja suur tänu ka inimministrile küsimustele vastamise eest! Infotund on läbi.

KAINESTUSMAJA KORISTAJA PIHTIMUS

Kas te üldse teate, kes ma olen? Ma olen kainestusmaja koristaja. Võin oma ametist teile palju huvitavat rääkida, aga ei taha. Võiksin rääkida sellest, mis inimesed mu klientideks on. Üks seltskond on selline. Nad on täiesti tavalised pereinimesed, kes lihtsalt jõid ja laaberdasid natuke liiga palju ning sattusid neile enesele teadmata asjaoludel siia. Oh neid lõputuid mälukaid! Hommikul tulevad nad muidugi esimese asjana minu käest uurima, mis eelmisel päeval toimus. Tore on neid pohmeluses värisemas näha. Siis ma tavaliselt luuletan neile midagi vapustavat kokku. Peale seda hakkavad nad veelgi enam värisema. Nad suhteliselt armas seltskond. Enamus satub siia esimest korda, just nagu süütuse kaotamine. Magavad siin kaineks ja lähevad tagasi pere ja töö juurde. Nad näevad küll räsitud välja, aga on suhteliselt puhtad. Loomulikult oksendab suurem osa ennast just nimelt kainestusmajas täis. Mul tuleb see kõnts muidugi ära koristada.

Teine seltskond on kroonilised joodikud. Need satuvad siia vähemalt korra nädalas. Vahest tundub, et neil ongi eesmärk pidevalt siia sattuda. Kas ma unustasin lisada, et need tüübid pole muud kui ühiskonna allakäinud kiht. Okse, sitt ja kusi on see püha kolmainsus, mis neid igal pool ja alati saadab. Kas teate kui räigelt kõik need kolm kokku haisevad? Eriti hull on asi siis kui mõni norskav jätis röhitseb odekolonni aure. "Sitt ja lilleaed – need on meie sõbrad!" tahaks täiest kõrist uut laulu luua.

Võiksin rääkida, et mina pean selle eest vastutama, et kainenemisruumid oleks puhtad, põrandad eelmistest asukatest vabastatud, et uutel asukatel oleks puhas ja turvaline tunne kaineneda.

Võiksin rääkida, et mul on mu hari, lapp ja ämber. Ma ühtaegu vihkan ja armastan neid. Vihkan sellepärast, et nad näevad jube jälgid välja. Armastan sellepärast, et vihkan kainestusmaja kliente.

Võiksin veel paljustki rääkida, mis kaineris toimub, aga ei taha ega suudagi. Ma ei taha teha kainestusmajale reklaami. Ma tahaks, et mul vähem tööd oleks. Ärge teie küll siia kunagi sattuge!

KIIRE SOOVITUS

Proovige ühel kenal hommikul juua ühe jutiga ära üks liiter worchesteri kastet ja te olete tunnistajaks sellele, milliseks kogu ülejäänud päev kujuneb.