ELEKTRIK

Elektrik tegi rahulikult oma tööd. Ta ühendas kliendi juures juhtmeid kuni sai täiesti ootamatult elektrilöögi. Juhtunu oli niivõrd ootamatu, et ta ei teadnud mõnda aega oma eesnime. Kuid, tõtt öeldes, see polnud tol hetkel ka tähtis. Oluline oli välja selgitada, kuidas sai elektrilöök võimalikuks kui kogu majapidamise elekter polnud sisse lülitatud. Vähe sellest, elektriliitumistki polnud.

Elektrik läks elektrikilbi kallale juurdlema. Mõtles mitu tundi ja ei suutnudki põhjust välja mõelda. Küll aga tuli talle oma eesnimi jälle meelde. Elektrik kehitas õlgu ja läks tööle tagasi. Mida aeg edasi, seda enam hakkas ta tundma imelikku rahuldust saadud elektrilöögist. See võttis üha enam võimust ning kippus töötegemist pärssima. Elektrik võttis ennast kokku ja suutis siiski töö lõpule viia. Järgnevatel päevadel sai taas surakat, kuid enam ta ei läinud asja uurima, vaid hakkas suisa ise otsima, kust elektrilööki saada. Objekt, kus ta töötas, enam teda ei huvitanudki. Ta proovis igal pool mujal näppida kõikvõimalikke lahtisi juhtmeid. Eriliseks kireks oli kujunemas pistikute torkimine teravate metallesemetega. Selleks puhuks kandis ta alati naasklit kaasas. Ärevaks ajasid teda ka maas vedelevad elektriliinide juhtmed. Alati neis voolu sees ei olnud, kuid harva esines ka selliseid kordi, kus vedelevad liinid elektrikku korralikult väristasid.

Uueks meelelahutuseks muutus sõprade-tuttavate juurde küllaminek palvega nende elektrikilbid üle vaadata. Kilbi juurde saades rebis ta hullunult kõiki nähtaval olevaid juhtmeid, kuni ta kurjalt välja visati. Seetõttu hakkas elektriku tutvuskond kokku kuivama. Üksinduse leevendamiseks võttis ta endale kaks koera, kes said nimeks Faas ja Null.

Peagi sai elektriku unistuseks kõrgepingeliinide postide otsa ronimine ja sealsete kaablitega tutvuse sobitamine. Kahjuks ei võimaldanud tema kehakaal nii kõrgete postide otsa ronimist. Kui ta parasjagu kuskil juhtmete kallal ei olnud, veetis ta kogu ülejäänud päeva kõrgepingeliinide all pea kuklas vantsides. Kord proovis ta kõrgepingeliinide poste kirvega maha raiuda, kuid õnneks sattus juhuslik pealtnägija mööda minema ning elektrikult võeti kirves ära. See oli tema ainuke kirves ja kuna tal mootorsaagi ka polnud, siis jäi see plaan edaspidiseks soiku. Kuid tal tekkis uus unistus – saada otsetabamus välgust.

Kuna äikesetorme kohtab suhteliselt harva, siis sisutas elektrik oma päevi sellega, et katsetas erinevaid uusi elektrilöögi saamise mooduseid. Näiteks proovis ta juua tassist vett, millesse oli eelnevalt elektri juhtinud. Kord üritas ta magada voodis, mis oli voolu all, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Üks ekstreemsemaid katsetusi oli wc poti voolu alla seadmine. Peale seda osutus ihuvajaduste rahuldamine üpris keeruliseks tegevuseks. Kõige suuremat meelehärmi valmistas elektrikule asjaolu, et riigi seadused ei võimaldanud surmanuhtlust elektritooli abil. Isevärki elektritooli konstrueeris ta paari päevaga. Kord proovis ta oma leiutisega isegi peaministri jutule pääseda, et see algataks karistuseseaduse muutmise. Peaministri ihukaitse rebis mehe juba uksel maha ning tema leiutis konfiskeeriti, sest selles nähti ohtu ühiskonnale.

Selleks, et mitte vaevata ennast pideva elektriotsinguga, otsustas elektrik lõpuks konstrueerida spetsiaalse kostüümi, kuhu juhtis pideva voolu sisse. Väidetavalt käis ta sellega päev otsa ringi, kuni kokku kukkus.

TELEFONIKÕNE

Viimasel ajal on inimesi hakanud kimbutama mingisugune kahtlane telefonikõne. Helistatakse täiesti tundmatult numbrilt või teinekord on number salastatud. Võiks mõelda, et inimesed ei peaks võõraid kõnesid vastu võtma, kuid millegipärast just sellele kõnele vastavad eranditult kõik, kellele helistatakse. Võib olla ei olegi selles midagi imelikku, kuid see, kuidas inimesed kõnele reageerivad, väärib küll sügavamat uurimist.

Tavaline situatsioon on selline: telefon heliseb, inimene katkestab igasuguse poolelioleva tegevuse ja vastab automaatselt, kuulab toru umbes kümmekond sekundit ja puhkeb täiesti lohutamatult nutma. Umbes nagu oleks neile mingi ülimalt halb uudis teatavaks tehtud. Kusjuures vesistama hakkavad kõik ühtemoodi, olgu nad siis vanad või noored, mehed või naised, rassidest ja rahvustest ma ei räägigi. Imelik on veel see, et nutt kipub kõigil olema kuidagi ebamaiselt veniv ja kaeblik.

Muidugi mõista on proovitud helistada saanud inimestelt uurida, miks nad nutma hakkavad, kuid vastust ei järgne. Nagu oleks nad kõnevõime kaotanud. Kõnnivad mööda tänavat ja muudkui nutavad! Meditsiinilised analüüsid näivad neil kõigil täiesti normis olevat. Loomulikult on püütud kõnesid ka jälitada, kuid alati on need katsed ebaõnnestunult lõppenud. Samuti ei kandnud vilja telefoni lülitamine valjuhääldaja peale, et kõik kuuleks, mis sealt torust siis ometi tuleb. Valjuhääldist lihtsalt ei kostunud midagi. Tundus, et telefonikõne oli suunatud just konkreetsele helistatavale ja ülejäänud kõrvadele polnud see ette nähtud.

Näha on, et rahva hulgas hakkab paanika tekkima. Kes siis ikka tahaks, et just tema taskus telefon heliseks. Inimesed püüavad oma telefone välja lülitada, kuid hetke pärast on need taas sisse lülitunud. Isegi telefonide akude tühjenemisel töötavad telefonid laitmatult edasi. Kummaline on ka see, et üle terve maa on leviaugud kadunud. Igas viimaseski kolkas ja maa-aluses koopas levib täiuslik telefoniside! See on juba kurat teab mis! Sidekompaniid on täiesti käpuli ega saa üldse aru, mis toimub. Osalt ka sellepärast, et nende tehnikud said selle kahtlase telefonikõne, peale mida on nad täiesti töövõimetud.

Kuna inimesed enam üksteisele helistada ei taha, siis hakkasid nad telefone koju jätma, minema viskama või suisa hävitama. Ka siin ootas inimesi takistus. Olles telefoni haamriga purustanud, avastati see järgmisel hetkel täiesti puutumatuna taskust. Ei aita ka kõrvatropid, et helinat mitte kuulda. Kahtlastel asjaoludel kipub telefon nii hirmsasti vibreerima, et tahes-tahtmata haarab käsi toru järele.

Kahjuks ei ole midagi soovitada, kuidas sellest tülikast telefonikõnest hoiduda. Igatahes asja uuritakse.

2012 – ELLUJÄÄMISKURSUS LÜHIMÄLULISTELE

Tere päevast, kohalviibijad!

Tänases loengus räägime sellest, kuidas jätta meelde üks number. Kui täpsem olla, siis aastaarv – kaks tuhat kaksteist. Räägitakse, et sel aastal toimub inimkonnaga midagi plahvatuslikku. Kas mingi vaimne muudatus või suisa maailmalõpp, valik on teie. Aga mitte sellest ma ei tahtnud täna teile rääkida. Püüdkem nüüd üheskoos kontsentreeruda sellele aastaarvule – kaks tuhat kaksteist. Just nimelt see number tuleb teil oma mäludesse salvestada. Mis siis juhtuma hakkab, pole enam minu asi. Selle eest mulle ei maksta. Minu asi on teile pähe tampida just see aastaarv – kaks tuhat kaksteist. Teie asi on püüda jätta ükskõik, millist arvutusmeetodit kasutades see arv meelde. Ja seda mitte paariks tunniks, vaid vähemalt neljaks aastaks.

Head kuulajad! Kui vaatate seda arvu, siis näete, et tegemist on neljakohalise numbriga. Ja selle juba jätategi endale meelde, et tegemist on neljakohalisega. Vaadake oma nelja sõrme, nelja jäset ja sellest tuletategi. Muidugi, see tuletus ei kehti saekaatri meestele ja ühejalalistele, aga neid teie hulgas ei paista olevat. Edasi. Arvu esimene number on kaks. Selle saate väga lihtsalt. Kuna arv oli mäletatavasti neljakohaline, siis lihtsalt lahutate neljast kahe ja saategi arvu esimese numbri – kahe. Teine number on null. Selle saate täpselt sama loogikat kasutades ehk lahutate taas. Seekord võtate eelmisest tehtest saadud tulemuse, milleks oli kaks ning lahutate sellest taas kahe ja saategi vastuseks nulli. Pidage meeles, kaks on selles aastaarvus väga oluline number. Esiteks sisaldub ta seal kaks korda ja teiseks, me saame kõik numbrid kahest tuletada, ükskõik, kas siis liitmise või lahutamise teel.

Niisiis, meil on olemas aastaarvu kaks esimest numbrit – kaks ja null. Pange tähele, nüüd tuleb mängu uus number ja selleks on üks, mis on ühtlasi aastaarvu kolmas number järjekorras. On üldteada, et loendamist alustatakse ühest. Aga selle jätategi endale juba meelde, et aastaarv peab sellega seoses sisaldama ühte. Kuna kaks ja null olid kaks esimest numbrit, siis järgmine peakski üks olema. Pealegi saate ühe tuletada taas kahest, millest lahutate ühe maha. Ja ongi teil juba kolm numbrit koos – kaks, null ja üks.

Kui mäletate, siis mainisin eespool, et kaks sisaldub aastaarvus kaks korda. Kohe alguses ja nüüd, pange eriti tähele, ka aastaarvu lõpus. Seega peaks olema eriti lihtne meeles pidada, et kaks on esimene ja viimane number. Viimase kaht on võimalik tuletada ka nii, et kolmas number oli meil mäletatavasti üks ja kui sellele veel üks üks otsa liita, siis saamegi kaks. Kui te ei usu, siis kontrollige kalkulaatorilt üle. Lõpukahe saame ka teisiti tuletada. Näiteks kui lahutame meie võtmenumbrist kahest nulli, mis on eriti lihtne tehe. Ja meil ongi koos neli numbrit, mis järjekorras peaksid välja nägema nii – kaks, null, üks, kaks. Lihtne, kas pole?

Muide, te ei peagi ennast vaevama numbritega kaks tuhat ja kaksteist. See on natuke kõrgem pilotaaž ja kursus edasijõudnutele. Teile veel natuke vara. Esialgu piisab kui suudate neli aastat hoida meeles ja õiges järjekorras nelja numbrit, millest me ennist rääkisime. Muidugi on ka veel kõige lihtsam variant. Kirjutage see number endale kuhugile üles ja kandke kaasas. Oht on paber ära kaotada, aga siis soovitaks tätoveerida. Soovitavalt kehapinnale, mida iga päev silmate.

Tänan tähelepanu eest!

AFÄÄR BENSIINIJAAMAS

Töömees oli pikast ja pingelisest tööpäevast äärmiselt väsinud. Ta ronis vaevu autosse, et koju sõita, kuid avastas, et bensiin oli lõppemas. Koju poleks ta enam olemasoleva kütusepiisaga jõudnud. Töömees sõitis ohates lähimasse tanklasse kütust võtma. Seni kuni ta raha automaati sisestas, sõitis tema auto kõrvale teine auto, millest väljus silmnähtavalt hea elu peal dändi. Tema hakkas omakorda kõrvalautomaati raha toppima. Töömees sai tankimisega enne valmis ning ta kõndis autoukseni, et sisse istuda ja minema sõita. Kuid millegipärast oli dändi oma auto töömehe autole liiga lähedale parkinud. Igal juhul autoust töömehel avada ei õnnestunud.

Töömees seisis üürikese mõtlikult ja lausus dändile: „Tõmba nüüd koomale! Ma tahan ära sõita.“ Dändi ainult irvitas ja kähvas vastu: „Sellega oleksite pidanud juba varem arvestama, et siia peaks kaks autot lahedalt ära mahtuma. Teinekord parkige oma automaadile lähemale, mitte nii, et kaks meetrit vahet on.“
„Mina olin siin varem, ärge ülbake midagi!“ vaidles töömees.

Dändi keeras selja ja tõi kuuldavale võika kärtsu kõhutuuli. Töömees sattus kohutavasse raevu. Ta tormas dändi auto bensiiniluugi juurde, rabas kütusevooliku ja suunas otse dändi peale.

„Appi! Ubivaaajut!“ lõugas dändi.

Töömees kastis dändi täiesti läbimärjaks, lisaks kattis ta bensiiniga ka kogu dändi auto. Kui mõlemad küllalt kastetud olid, sobras töömees taskutes ja nähtavale ilmus tikutops. Töömees rapsis tikku, dändi röögatas ning hetkega sai bensiinijaamast tohutu tulemöll. Mingi ime läbi suudeti töömees leekidest päästa, dändi ja tema hinnaline auto hävisid tules. Töömees sai uskumatuid põletushaavasid, kuid ta jäi ellu.

Teel haiglasse mõtles söestunud töömees enne teadvuse kaotamist, et juhtunu oli üks neist harvadest olukordadest, kus töölisklass eliidile ära teeb.

ENESELÕHKUJA

Teadlasel oli oma tööst kõrini. No kaua sa ikka läbi mikroskoobi jaksad vahtida. Ükskord vaatas ta mikroskoobist bakterite visklemist kolm nädalat ühtejutti. Peale seda hakkasid ka tema silmad visklema. Teadlane möiratas, pühkis oma töölaua puhtaks ja tormas uksest välja. Ta jooksis kitsas koridoris kuni põrkas kohutava prantsatusega vastu hooga avatud ust. Teadlane lamas põrandal mitu minutit ning selle aja jooksul tärkas temas uus idee. Sellist teadust pole küll varem tehtud, mõtles ta, kui vormis uut hüpoteesi. Nimelt otsustas ta iseenda peal katsetada kui palju inimene talub enese lõhkumist. Enese lõhkumise mooduseid tuli talle pähe kümnetes. Teadlane võttis märkmiku ja kirjutas, et hooga vastu ust jooksmine tekitab teatud uimasuse ja suure verevalumi otsaette, kuid võib esile kutsuda ka inspiratsiooni uuteks avastusteks. Uue teadusharu algus oli tehtud.

Teadlane tundis teatud joovastust ning ta otsis põlevate silmadega uusi objekte, mida uues teadustöös kasutada. Koridori lõpus trepi kõrval vedeles vana metallist laud. Teadlane võttis hoogu ja hüppas pea ees otse vastu lauda. Ta kaotas hetkeks teadvuse ja veeres trepist alla välisukseni. Välisukse ette tekkis vereloik. Issand halasta! karjatas koristajamutt ja tormas esmaabitarvete kappi. Teadlane lamas ikka veel põrandal. Viie minuti pärast oli tal pea kinni seotud. Koristaja oli niivõrd endast väljas, et ei teinud teadlasele vereloigu pärast etteheiteidki. Teadlane tõusis istuli ja küsis, kus ta on. Vastust ootamata suundus ta õue. Ta proovis ka märkmeid teha, kuid paberile jäid vaid mingid loetamatud varesejalad. Tema silmad otsisid juba uusi esemeid. Esimese asjana märkas ta ümbritsevat madalat aeda. Aed oli nagu ikka teravate otstega ja metallist. Teadlane laskus stardiasendisse ja võttis kohalt nii, et tolm lendas. Aiani jõudes proovis ta flopp-stiilis seda ületada, kuid maandus otse aia peale. Miski tema selgroo juures raksus. Igal juhul püsti ta enam ei saanud. Kiljuvad aednikud kutsusid kiirabi.

Mees viidi haiglasse, kus ta juba teisel päeval üritas voodist tõusta ning trepikojas trepi käsipuude vahelt alla hüpata. Õnneks jõuti ta poolel teel kinni võtta. Enne seda kui ta voodisse kinni seoti, tõmbas ta endale terve riiulitäie süstlaid kaela. Viie päeva pärast pääses mees välja, kuid enne tehti temaga selgitustööd enesevigastuste tõsidusest ja ärahoidmisest. Teadlane noogutas nagu üleskeeratud nukk ja läks välja. Eemalt paistis auto, mis vedas hirmsuuri klaase. Teadlane tormas nende poole, kuid ei arvestanud, et külje pealt sõitis talle sisse vilkuritega kiirabiauto. Teadlane lamas maas õndsal ilmel paar sekundit ja jooksis edasi otse läbi klaasmassi. Vot see oli hea, jõudis ta veel mõelda. Järgmisel hetkel ärkas ta taas haiglas. Seekord seisis tema voodi ümber mingi komisjon, mis otsustas ta viivitamatult psühhoneuroloogia kliinikusse saata. Ta viidi kanderaamil kinniseotuna uude kohta. Las läheb kummituppa, ütles kliiniku peaarst. Teadlane visati mingisse tuppa, kus nii põrandaid, seinu kui lage kattis pehme vooderdus. Nii ta siis tõmbleski seal terve päeva. Ausalt öeldes, niipalju kui praeguseks teada on, siis sinna kliinikusse ta jäigi.

Vaat, kuhu üks tõeline teaduslik pühendumine võib viia!

RESTORAN

Otsustasin välja sööma minna, sest kodused toidud käisid juba ammu närvidele. Kogu aeg üks ja sama lobi. Valisin linna kõige kaugemas nurgas asuva söögikoha. Tundus kõige taskukohasem. See kloaak ei paistnud esialgu mitte millegi erilisega silma, välja arvatud lehmaudarad, mis rippusid iga söögilaua kohal. Mind need ei häirinud ja istusin lauda.

Minuga ühines peagi mingi onkel, ehkki ülejäänud lauad olid täitsa vabad. Tegin talle ka selleteemalisi vihjeid, kuid minu hämmastuseks ei teinud ta neist väljagi. Prantsatas toolile ja hakkas valju häälega tellima.

„Mulle palun rupski-piimasupp, siis keedetud rupskid hapukapsakastmes ja desserdiks võtan vahustatud rupskikokteili. Ja joogiks tooge kuumpressitud rupskikalja,“ nõudis mees.
„Vabandust, kas Teil on mingi eriline rupskidieet?“ pärisin talt.

Ta püüdis hirnuda, aga see ei õnnestunud.

„Kulla sõber, kui sa juhtumisi tähele panid, siis me oleme hetkel rupskirestoranis. Arusaadavalt on siin kõik rupskitel baseeruv,“ informeeris onkel.

Läksin liigagi kiiresti väljapääsu poole. Tuleb vist ikkagi kodus edasi sööma hakata.

KALASTAJA JUHTUM

„Tahaksin rääkida sellest, et läksin kalale. Sõber teadis ühte head latikakohta. Olin saadud informatsiooni eest ülimalt tänulik, sest mulle maitsevad harjused väga. Oma sellise lihava meki poolest on linaskid ju tuntud pipstükk-kalad. Teadsin isegi ühte vanameest, kes siis, kui kokku saime, jutustas mulle kogu aeg, et ta on terve elu vaid ogalikest toitunud ja soovitas mullegi sama. Eks see üks põhjuseid oligi, miks ma atlandi tuura jahtima läksin. Teine põhjus oli see, et kuivatatud kilu nahast pidi väga head kvaliteetset riiet saama. Vanasti õmmeldi sellest väärtuslikust materjalist aluspesu. Miks väärtuslik, küsite? Aga sellepärast, et siis pole aluspesul kollaseid ega pruuni laike näha, kõik on ühtlaselt kirju. Aga see selleks.

Ärkasin varahommikul. Kuna ma pole eriline varajane ärkaja, siis istusin viis minutit peldikus ja kirusin mõttes jõeforelle. Aga see läks varsti mööda. Tee kulges läbi kohutava padriku jõeni. Jõe ääres märkasin esimese asjana nolguseraipeid. Keegi oli juba enne mind seal vingerjaid rappinud. Teine variant, et need õnnetud makrellid olid ise kaldale surema roninud. Läks jupp aega enne kui suutsin pilgu uuesti jõele suunata. Ma ütleksin, et jõgi suisa kobrutas peipsi tindi võimsatest uime- ja sabalöökidest. Mõtlesin, et täna tuleb hea päev, see tähendab, tõeline emakalapäev. Seadsin püügiriistad valmis ja kohe oligi konksu otsas kuueteistkilogrammine rünt. See kuradi mudamaim tegi mul jõhvi otsas sellist tangot, et hetkeks tekkis mul kiusatus vee-elukas tantsule kutsuda. Mul tuli meelde, et ma ei oska tangot, sestap ümisesin mingit heeringalaulu.

Sain lõpuks selle kuradi ahvena seljakotti surutud. Seljakoti suul lõi tõugjas veel mingi sõjalaulu lahti, mis ei tahtnud lõppeda ka siis, kui seljakoti kinni panin. Kuna seljakott oli ainuke kaasasolev seest õõnes ese, siis ei jäänudki muud üle kui tuli hakata koju vantsima. Pagana roosärg oli lisaks raskusele ka hirmutavalt rabelemisaldis. Seetõttu võttis kojuminek mul umbes kaks tundi aega. Lõpuks vinnasin krähmleva säga köögilauale. Mõtlesin, kuidas teda kõige valutumal ja efektiivsemal moel maha tappa. Olin kuulnud, et räimele ei meeldi keevitamine. Tirisin keevitusseadmed otse kööki ja alustasin sädemetepildumist. Kotist kostus südantlõhestavat rääbisekisa. Avasin seljakoti, kust söögilauale hakkas kohe meriforelli sisikonda laiali vajuma. See oli lutsu suust valguma hakanud. Vimb vaatas mind mõtlikult, justkui oleks midagi ära unustanud ja heitis sealsamas hinge.

Viisin keevitusagregaadi minema ja tõin lihunikukirve. Mulle oli alati räägitud, et raudkiiska ei saa mitte mingil juhul mitte ühegi noaga katki. Ainus, millest abi, on kirves, millega tuli kõigepealt säinase saba peale virutada. Selle tulemusena lõtvusid merisiia pondunud kõhunahad ning teda oli kergem puhastada. Kogre puhastamine võttis tervelt neli tundi aega. Selle aja jooksul lõhkusin kolm kirvest ja kaheksa lõikelauda, konserviavajatest ja visplitest rääkimata. Viimase kirve katkiminekuga lõikasin sügavalt omaenda kintsu sisse. Selle kuradi kammelja pärast pidin hakkama poodiminekut planeerima. Boonusena leidsin lõhe kõhust klistiirisooritamise komplekti.

Viimaks oli mul viidikas täiesti puhas ja valmis vaaritamiseks. Toppisin kiisa kõhtu hulganisti rohelisi õunapunne ja keetmata nuudleid. Need kaks komponenti pidid karpkala valmistamisel asendamatud olema. Nüüd oli vaja veel pungil haugi tärklise ja sooda segus veeretada. See ei tahtnud hästi õnnestuda, sest see nurg oli nii hirmus suur, pealegi polnud mul vajalikku suurt pinda, kus koha rullida. Lükkasin vikerforelli kohutavad mürtsuga põrandale ja seal ta mul siis aeleski tärklise-sooda tolmus. Sai päris kobe angerjas. Nüüd tuli veel ahi soojaks ajada ja tursk sisse visata. Avastasin ühtäkki, et mul polegi nii suurt ahju, kuhu selline särg võiks ära mahtuda. Mõtlesin nii pingsalt, et hink hakkas järsku tolmusena vibelema. Vat kus lest! Omast arust lõin selle jõesilma juba köögilaual mättasse, kas ta siis....raks!....öök!...kõõks!....“

Seoses ootamatu rünnakuga ei saa seda juttu edasi kirjutada, kuna loo autor suri õnnetuskohal suure valge hai hammustusest tekkinud verekaotusesse.