esmaspäev, 30. märts 2009

MASSAAŽ

Ükspäev läksin vaatama, kust selja- ja õlamassaaži saaks. Leidsin ühe salongi otse peatänavalt. Läksin sisse ja mulle lõi ninna millegipärast keedetud kapsa lõhn. Huvitav, mingit söögikohta ei tundunud seal olevat. Liikusin hämaras koridoris edasi umbes 30 meetrit enne kui mingi ukseni jõudsin. Kapsahais läks üha tugevamaks. Tõmbasin ukse lahti ja astusin otsustavalt sisse. Keset helerohelist ruumi oli niinimetatud massaažilaud, millel vedeles keegi mees. Otse massaažilaua alla oli pandud hiiglaslik aurav supipott, millest erituski vänget kapsahaisu.

„Üks, kaks, kolm jaaaaa…… alustame!“ hüüatas määrdunud kitlis massöör.

Ta pigistas klienti nii, et too rappus laual. Kohe täitis kogu ruumi kõrvadest läbilõikav karjumine. Olin nähtust niivõrd rabatud, et ei suutnud tagurpidi uksest ka väljuda. Nii ma siis seisingi soolasambana terve seansi, mis kestis umbes 40 minutit. Seansi lõpus ütles massöör ähkides, et kliendil olevat üle kere mingi tõsine liigeste ja lihaste haigus ning ainus tõsiselt võetav ravi on löökmassaaž. Sellest pidi kõige rohkem tolku olema.

Vaatasin laual vingerdavat ja ägavat meest, samal ajal pingsalt mõeldes, kas massöör rääkis ikka õigust.

Küsisin kapsasupi otstarbe kohta. Massöör puhkes homeeriliselt naerma. Kui ta rääkida suutis, siis ütles ta, et see jäi jõuludest üle ja pahaks läinud kapsasupi aurud pidid naha libedamaks tegema.

„Soovitan soojalt, kui tahad igapäevaselt nahka libedaks ajada. Pole muud õli tarviski.“ Need olid massööri viimased sõnad, mis ma kuulsin, kui sellest urkast minekut tegin.

reede, 27. märts 2009

WC

Eile üritasin mingis nooblis kohvikus peldikusse minna, kuid juba uksel lõi hingemattev lehk jalad alt ning kiskus mao krampi.

„Mis kurat siin niimoodi haiseb?“, küsisin kohvikupidajalt. „Kas te siis tõesti ei korista oma peldikuid?“
„Ikka koristame,“ oli kohvikupidaja rahulik. „Need potid seal konkreetselt on ilma haisulukkudeta. Olid tunduvalt odavamad. Küllap sealt see hais tulebki.“

Pidin minestama kui kuulsin, et ka selliseid peldikupotte on olemas. Igal juhul kusehäda oli nagu nõiaväel kadunud.

neljapäev, 26. märts 2009

PEOMEENUTUS

Juba peosaali uksel võttis mingi ülesmukitud lehm mind rajalt maha ja jootis mulle joonelt kolm pokaali šampanjat sisse. Ma ei jõudnud korralikult neelatagi, seetõttu voolas kogu kraam otse makku. Tõin kuuldavale valju röhitsuse, mis paistis hullunud pilguga naist kiimaseks ajavat. See pärakupunaste paistes huultega loom tiris mu hõlmapidi külgkardinate taha ja kukkus lahtise suuga suudlema. Olin stseenist kuidagi segi läinud ja pealegi šampanjaaurude mõju all ning lobistasin talle vastu. Ootamatuste vältimiseks sulgesin igaks juhuks silmad. Ma ei tea, kaua see aktsioon kestis, aga tegevuse katkestas tume gongilöök, mis kutsus õhtusöögile. Kobisime lauda istuma. Mul oli suus mingi imelik rõve maitse, mida ma polnud varem kogenud. See naine sattus mu kõrvale. Mu vastas laiutas mingi paksmagu, kes juba õgis midagi.

„Kena daam, mis?“ uuris peki täissuuga. „Muide, ta osaleb scat-filmides“.

Ma ei saanud teisiti kui pidin küsima, mis filmid need veel on.

„Väljaheitemängud noh,“ vastas mees.

Jäin talle otsa vahtima.

„Sittumine, kusemine, ropsimine ja kõik muu selline, millega annab mängida,“ täpsustas ta. Sõna „mängida“ ütles vana veel eriti imeliku alatooniga.
„Mina olen selliste filmide režissöör,“ teatas mehike tähtsalt.
„Tulime just võtetelt,“ jõudis mu kõrval istuv lehm veel mainida, kui tekkis maailmalõpulaadne olukord.

Ropsisin otse söögilauale ja veel sellise täiega, et ümberkaudsed istujad said kindlasti pihta. Ma ei suutnud isegi hinge tõmmata. Jõudsin korra sellele naeratavale pasa-libule otsa vaadata kui lasin tema ka üleni täis. Ta sai selle peale orgasmi. Tundsin, et kui ma kohe minema ei saa, siis jäängi eluks ajaks öökima. Püüdsin toolilt püsti tõusta, kuid libastusin mahavalgunud ropsil ja kukkusin taas toolile. Paks hakkas teisel pool taltsutamatult naerma. Ta püüdis käega seda laual olevat lainetavat laga puudutada. Haarasin instinktiivselt mehe käest, et ta jumala eest seda ei teeks, kuid kui mulle meenus, kellega tegemist, lasin ta käe vastikustundega lahti. Oleksin tahtnud veel öökida, aga selleks korraks olid vist ka maomahlad lõppenud. Tuikusin söögilaua äärest minema. Laua taga valitses üksmeelne orgialik meeleolu. Kuulsin minema taarudes selja taga mingit imelikku pladistamist ja ägavaid häälitsusi. Sain ümberpööramatagi aru, millega seal laua ümber tegeleti. Arvasin, et mul ei ole tõesti enam midagi välja tulemas, kuid ennäe! siiski lupsas veel midagi otse uksehoidja käisele. Uksehoidja tänas mind veel südamlikult. Oli näostki näha, et ta kippus ka sinna õhtusöögile. Kuradi pervarid!

„Raisk, olge paigal, ma ei saa ju niimoodi teid pildi peale!“ kostis paksmao käratus kui ukse enda järel kinni põrutasin.

Püüdsin tänaval normaalse hingamise tagasi saada, aga ebaõnnestunult.

teisipäev, 24. märts 2009

KONVERENTS

Laval istusid valgetes tugitoolides viis tähtsat meest. Moderaator juhatas sessiooni kõnepuldist sisse ja palus viielt mehelt igaühelt lühikest päeva kokkuvõtet. Ta ulatas mikrofoni esimesele esinejale. Krässus hallide juustega ja suure punase ninaga mees krahmas istudes mikrofoni moderaatorile otsa vaatamata enda kätte. Ta hakkas valju häälega mikrofoni pasundama. Jäi mulje nagu oleks ta mingit pooleliolevat manitsuskõnet jätkanud. Kogu saal ärkas unelusest, mis viimased kolm tundi ruumis oli valitsenud. Mees karjus prantsuse keeles mikrofoni valimatut ja arusaamatut teksti. Tihe sõnademulin summutas kõrvaklappides inglise keelse tõlke. Seetõttu viskas enamus kuulajaid klapid peast. Üksikud jätsid hirmunult klapid pähe, otsekui kartes, et esineja neile kallale tuleb.

Prantslane läks nii hoogu, et kõrgendas veelgi häält ning püüdis kõrvalistujalt pabereid kahmata. Ta sai paberid kätte ja üritas neid endale vastu pead tampida, kuid naaber rebis oma paberid tagasi. Seejärel krabas hullunud esineja pataka pabereid enda ees olevalt laualt ja virutas õhku. Mõne hetke pärast oli kogu lava bürokraatlike paberitega kaetud. Mees jätkas suu vahutades mikrofoni pröökamist. Keset kõige kiiremat sõnadevoogu läks tal mõte segi ja ta raputas mõnda aega ülikiiresti pead, mida saatis tatipritsimine ja võigas hääl. Rahvas saalis jälgis laval toimuvat tardunult. Pearaputus läks sujuvalt üle taas karjumiseks. Esinejale ulatati klaas vett, mille ta taas kellelegi otsa vaatamata haaras. Suurest lärmist sai mõneks hetkeks vaikus ning kogu rahvas tõmbas hinge. Lavalt kostis raevukas neelamine. Ilmselt jäi mehel mingi mõte pooleli ning ta viskas klaasi käest ja hakkas edasi jahvatama. Kuna ta suu oli veel pooleldi vett täis, siis loomulikult voolas rääkimise ajal vesi suust välja. Ta lõug ja rinnaesine said hetkega märjaks. Moderaator ja ülejäänud esinejad vaatasid prantslast uskumatute nägudega ja ei julgenud silmagi pilgutada.

Ühel hetkel hakkas karjuja tugitooli seljatugi millegipärast ära vajuma. Kuna tugitool oli tahapoole kaldu, siis hakkas mees samuti kuhugile taha vajuma. Lõpuks kukkus ta ristseliti tugitooli taha pikali. Sellega katkes ka tema pikk ja lärmakas monoloog. Rahvas ohkas kergendatult, kuid keegi ei söandanud ainsatki sõna öelda. Moderaator oli niivõrd kangestunud, et teda tuli kõnepuldist ära talutada. Ülejäänud neli esinejat istusid vaikides. Nendel polnud enam midagi öelda. Kõik oli öeldud. Mis sest, et nii emotsionaalselt. Ainus heli saalis oli röökimisest väsinud mehe hingeldamine tugitooli taga.

Tasapisi ärkas saalitäis rahvast tardumusest. Juba niheleti toolidel ja köhatused läksid järjest valjemaks. Keegi kraaksatas täiest kõrist. Sosinad muutusid vaikseks kõneks, aeg-ajalt julges keegi koguni kõva häälega üle saali küsida, millal lõunat antakse. Viimaks löödi saaliuks pärani lahti ja kogu seltskond kamandati sööma. Ennast segi karjunud prantslane aidati jalule ja ta vahtis hullunud pilguga saali. Näis nagu oleks tal veel midagi öelda, kuid ta vaikis. Moderaator, keda püüti mitme mehega jõudu kasutades saalist välja talutada, oli jõudnud vahepeal püksid täis lasta. Ülejäänud saal tühjenes jõudsalt, sest kõigil oli tohutu nälg. Viimasest söögikorrast oli möödas rohkem kui kaks päeva.

Nii prantslane kui moderaator viidi kaenla alt kinni hoides söögisaali, kus avanes vapustav vaatepilt. Keset ruumi oli pikk laud ning laual lainetas tohutu kogus sääsevastseid. Laua keskel toretses 10-liitrine viinapudel. Viina kõrvale serveeriti sooja vahutavat nõudepesuvett. Kokad olid jõudnud juba kolmandiku viinast ära juua. Nad püüdsid laua kõrval valvel seista, kuid kõikusid nagu lipumastid tormi käes. Rahva hulgast kostis kõõksatusi. Prantslane rebis end lahti ja hakkas kõva häälega midagi seletama. Otsekohe virutas keegi talle rusikaga kõhtu. Prantslane vajus kössi ja püüdis Marseljeesi laulda. Suurest ehmatusest ei tulnud tal sõnad kohe meelde ning tõi kuuldavale umbmäärase ümina. Seejärel sunniti kõiki lauda istuma.

esmaspäev, 23. märts 2009

JOHN MOND

John Mond väljus üheksakordse maja räpasest trepikojast, mille seinad olid kaetud vereplekkidega ja põrandal vedelesid vorstinahad. Ta suundus kõrvaltrepikotta, mis oli meeldivalt puhas, kuid idülli rikkus jälk oksehais. Lisaks valitses trepikojas väljakannatamatu palavus. John Mond avas esimese korteriukse, millele oli keegi peale kritseldanud vänge roppuse. Uks avanes kohutava krääksatusega ja sulgus kohutava pauguga. Toas laiutas madal diivan, kus lömitas keegi habemik mees. Diivani kõrval kummardas mingi kõrend, kandik einega käes.

„Ma ju ütlesin, et ranti pole vaja!“ kõmistas habe. „Ja jälle räimed?“

Ta haukas kala ja tutvutas ennast issanda jumalana.

„Minu nimi on Karabass-Barabass“, pudistas mees täissuuga. „Ja see on Näugu“, osutas ta kõrendile.

Samal hetkel koputati ülikiires rütmis uksele. John Mond rebis raevukalt ukse lahti. Trepikojas seisis äraehmatanud moega ametnik, mapp kaenlas. Kostus priginat, mis läks üle õõvastavaks plörinaks, millel ei näinud lõppu tulevat. Värske tuulepuhang tõi tuppa rõveda sitahaisu. Ametnik tormas jalgu kokku surudes õue.

Hetk hiljem kostus akna alt röögatus: „Te veel vastutate selle eest!“

Karabass-Barabass viskas vihasena konservi aknast välja. Oli kuulda, et ametnik sai sellega pihta. Näugu hirnatas ja püüdis toas lampi põlema panna, kuid ebaõnnestunult, sest millegipärast oli lüliti lae alla kinnitatud. Kuna Karabass-Barabass oli oma söögist ilma jäänud, siis otsustas ta välja sööma minna ja võtta ülejäänud kaks endaga kaasa. Mindi üle tänava kohvikusse. Sel hetkel kui nad kohvikusse sisenesid, sõitis auto nende selja taga mingist vanamutist üle. Tänavale jäid vaid luud ja soolikad.

John Mond, Karabass-Barabass ja Näugu istusid kohe välisukse kõrvale, kust avanes parim vaade kohvikus toimuvale. Nende kõrvallauas luristati lärmakalt hapupiima-klimbisuppi otse laualt. Nurgas lauldi valjuhäälselt mingit sonetti, mille sõnadest ei olnud võimalik aru saada. Põrandal vedelesid keedetud makaronid. Raadiost tuli mingit araabiakeelset jutuvada.

„Päevaroaks on kanakont moosiga,“ teatas kelner.
„Aga kananahk saiaga?“ küsis John Mond.
„Seda võib ka saada“, vastati talle.
„Toodagu!“, hüüatas järsku Karabass-Barabass ja jäi tukkuma. Ta suu vajus peatselt lahti ning sealt hakka ila välja venima.
„See on hea koht, siin saab lademetes ketšupit“, tegi Näugu jutuotsa lahti.

Kõrvallauas katkestati supiluristamine.

„Tooge mulle sellist ketšupit, mida saaks läbi hammaste imeda“, palus luristaja kelnerit.

Akna all istus sülearvuti taga keegi hallipäine vanahärra ja klõbistas midagi. Järsku ahhetas ta valjult ning kargas marssi lauldes püsti. Ta haaras laptopi ning heitis efektse liigutusega sonetilaulja suunas, jäädes ise ühele jalale keksima. Laptop maandus otse laulja lauale pühkides sealt minema kõikvõimaliku. Sonetilaulja jäi vait ning vaatas mõtlikult segipaisatud lauda. Vanahärra puhkes äkitselt kõigi ehmatuseks õudse häälega naerma. Sonetilaulja haigutas. Naer lõppes niisama äkki kui oli alanud. Siis olukord rahunes ning kõik pühendusid iseendale. Vanahärra tellis endale mära. See mõte laideti leti taga maha.

„Kui mära, siis oleks juba täkku ka vaja, kuid täkku meil ei ole“, teadustas kelner. „Ehk veel üks küüslaugu-toore muna-kokteil?“
„Jajuheee!“, huligas vana.

Kelner kadus leti alla. John Mond oleks juba äärepealt püsti tõusnud, et peldikusse minna kui kohviku ust paotati ning sisse piilus seesama täispasandanud ametnik. Karabass-Barabass ärkas nagu tellitud ja võttis võitluspositsiooni sisse: „Ahhaaa!“
Ametnik klammerdus ukse külge nii, et jalad tõusid maast õhku. Ta rebiti põrandale, kuhu jäi mõneks minutiks lamama. John Mondi kusehäda paisus nii suureks, et ta tormas peldiku suunas.

Peldikus ootas teda uskumatu elamus. Esiteks oli keegi ukselingi värske roojaga kokku määrinud. Põrandal lainetas õõvastav okseloik, mille sees istus mingi paksmagu. Nurgakabiinis oli kuulda keppimise hääli. Lagi tilkus ja üleüldse valitses peldikus kõhu alt õõnsaks tegev atmosfäär.

Võimalik, et järgneb...