SILMATILGAD

Mis te arvate, kas on ikka normaalne kui arst määrab silmapõletiku kohustuslikuks raviks sidrunist pigistatud mahlast silmatilkasid? Mul ei õnnestunud teda ümber veenda.

HALB ILM

Hakkan nüüdseks juba meid tabanud olukorraga ära harjuma. Ilm on halb, see on tõsi. Halvim, mis kunagi olnud ja tundub, et läheb üha halvemaks. Kuid viriseda pole mõtet. Alati võib ju kuhugile varju minna. Kahjuks aga pole sellest abi. Ka varju all olles võib halb ilm teid samamoodi tabada nagu lageda taeva all. Ei teagi, mis taevaga juhtus, et ühel kenal päeval hakkas üleval metalli alla sadama. Mitte paduvihmana, vaid jupphaaval, kuhu ja kuidas juhtus. Mina nägin esimest korda seda siis, kui mu ees sõitvasse autosse suur sepaalasi kukkus. Autost ei jäänud suurt midagi järele. Siin-seal langeb hirmsa kolinaga rongirattaid. Kolina tugevus muidugi mõista sõltub sellest, kuhu ratas parasjagu maandub. Aga alasid ja rattad ei tee kõige suuremat lärmi. Natuke vapustavam olukord tekib siis, kui terve rong taevast alla sajab. Sageli kukuvad rongid otse hoonetesse. Sellest, mis tol hetkel hoones toimuma hakkab, ei tahaks mõeldagi. Kogu maa on metallikänkraid täis. Igal pool vedeleb konkreetseid metallist asju nagu näiteks eelpool nimetatud alasid ja rattad, aga ka natuke abstraktsemaid metallesemeid – vaiu, talasid, raudteerööpaid, kange, petanque´i kuule jne. Praegu pöörduvad inimesed sageli kaelavalu tõttu arstide poole. See tuleneb kauaaegsest taevasse vaatamisest. See näikse olevat ainuke, aga mitte kindel meetod, kuidas raske metalliga mitte pihta saada. Lisaks matab hinge kõikjal leviv õlihais.

Nii me elame, kuni veel elame. Meid on vähe alles jäänud. Ei teagi, kuidas edasi...

Aga homseks ennustatakse naelte ja klambrite tormi.

KOOSOLEK

Mind kutsuti ühele kummalisele koosolekule. Koosolek muidu nagu koosolek ikka. Soliidsed härrased ja daamid ümber suure ümmarguse laua, koosoleku juht, slaidishow, arutelu, küsimused, vastused, vaidlused, nõusolekud, pudelivesi, klaasid... Kui koosistumine oli toimunud umbes pool tundi, hakkasid esimesed kõrvalekalded ilmnema. Ühel tüsedamal härrasmehel lendas suust valju kraaksatusega okset otse rinnaesisele ja kõhule. Mees käitus nagu poleks midagi juhtunud ning kuulas koosoleku juhatajat rahuliku näoga edasi. Minu kõrval istunud vanem naine hakkas järsku näost punaseks minnes ähkima ja puhkima, mille tulemusena kõlas ruumis pikk peerujorin. Korraga panin tähele, et umbes pooled koosoleku osalistest olid endale lutid suhu pannud ja imesid neid raevukalt. Koosoleku juht võttis portfellist lutipudeli ja lutsutas seda mõned korrad kuiva kurgu tõttu. Mõned kohalolijatest mängisid kõristitega ja püüdsid pastakaid suhu toppida. Koosoleku juht hakkas millegipärast poolelt sõnalt lällutama.

Hoolimata kõikide nendest sündmustest kestis koosolek rahumeelse lällamise saatel edasi nagu poleks midagi juhtunud. Pidin juba püsti tõusma, et korda luua, kui korraga avanes uks ja sisse astus sanitar, käes mingi pamp. Ta viskas pambu väiksele lauale ning võttis minu kõrval istuva naisterahva sülle. Sanitar viis naise ohkides lauani ja pani selili. Seejärel kiskus sanitar naiselt püksid jalast ning asus märja kaltsuga ta tagumikku pühkima.

"Mis Te vahite? Kui püksid on täis lastud, siis tuleb mähe panna", kähmas sanitar mulle. "Nagu ikka tehakse."

Ja hakkaski oma sõnade kinnituseks naisele mähkmeid paigaldama. Naine piilus rahutult ringi ja hakkas töinama. Sanitar pistis talle luti suhu. Kostis tasane matsutamine.

"Vabandage, mis siin toimub?" küsisin sanitarilt. "Koosolek kestis, kui järsku pöörasid kõik ära! Nagu hulk tittesid! Ja kõik ühekorraga!"

"Nojah, kohe näha, et Te pole siin varem käinud", muigas sanitar. "See seltskond muudab koosolekutel veerand tunniks oma arengutaset. Füüsiliselt jäävad nad täiskasvanuteks, vaimselt aga langevad 3-4 kuiste imikute tasemele. Ja käituvad vastavalt sellele. Miks nad seda teevad, ei tea. Teadlased uurivad neid juba aastaid, aga pole põhjust suutnud leida. Olge rahulik, varsti on nad täiskasvanute tasemel tagasi ja koosolek läheb edasi nagu poleks midagi vahepeal juhtunud."

Veerand tunni pärast lõppeski kogu jant. Lutid ja kõristid kadusid, mees pühkis väljaheidetud lõunasöögi oma rinnaesiselt, naine vabandas ja tõttas tualetti ning koosoleku juht peitis lutipudeli põue. Ta avas uue veepudeli ja küsis: "Kuhu me siis jäimegi?"