NIGEERIA SAUN

Proloog:
An American, a Japanese, and a Nigerian were sitting unclothed in the sauna. Suddenly there is a beeping sound.
The American presses his forearm and the beeping stops. The others look at him questioningly. "That's my pager," he says. "I have a microchip under the skin of my arm."
A few minutes later a phone rings. The Japanese lifts his palm to his ear. When he finishes he explains, "That's my mobile I have a microchip in my hand."
The Nigerian, feeling decidedly low-tech but not to be outdone, decided he had to do something just as impressive.
He steps out of the sauna and goes to the toilet. He returns with a piece of toilet paper hanging from his butt. The others raised their eyebrows and said, "Wow! What's that?"
"I'm getting a Fax," he explains.

Nigeerlane käis Lapimaal turismireisil. Kõige vapustavama mulje jättis talle ehtne Soome saun, kuhu ta ka kümblema viidi. Eriti kustumatult mõjus nigeerlasele see, et saunas oli palavam kui tema kodumaal kuumematel aegadel ning lisaks viibiti seal põrgukatlas alasti, nii mehed kui naised. Nigeerlase tärkavat loomulikku himurust talitses vaid saunalavalt otse jääauku sattumine. Kallis külaline nimelt visati jäisesse vette. Kindlast kangestuskrambist päästsid teda kohalike saunatajate kõvad käed. Siniseks tõmbunud aafriklane aidati lavale tagasi. Vappekülmad ei taandunud ka veel siis kui kraadid leiliruumis lähenesid sajale. Toibununa leidis nigeerlane oma enesetunde paranevat ning talle korraldati veel mõned sööstud saunalava ja jääaugu vahel. Vahepeal viheldi teda täie jõuga. Lõpuks tagus nigeerlane endale rusikate ja vihaga vastu rinda, tõotades kõikide juuresolijate silme all kodus isikliku sauna ehitada. Tõsi, tõotuse ajaks oli tal laval lürbitud koduõllest paras kilk peas. Ega laplasedki paremad poisid olnud. Otsustati pisut nalja teha ja nigeerlasele üksikasjalik Soome sauna ehitusjuhend kaasa anda. Kärakas mõjus tõepoolest kõvasti ning seetõttu sai juua täis peaga koostatud juhend üpris omapärane.

Kui nigeerlane lõpuks koju jõudis, hakkas ta suure innuga uue projekti kallale. Kõigepealt tuli leida sobiv ruum. Laplased soovitasid leiliruumi wc-ga kokku ehitada. Kuna saunas tuleb koguaeg õlut libistada, siis on vaja küllaltki tihti tualetis käia ja üleüldse on soojem kusta. Nigeerlane otsustas kuivpeldikust sauna ehitada. Selleks tuli paar seina maha lõhkuda ja juurdeehitus teha. Kerise kohale soovitati riputada anum viinaga, kust aeg-ajalt kerisele vägijooki tilgutataks. See andvat leilile eriti hea mineku. Suitsutoru pidi väikeste aukudega olema, siis pääseb see kuumus, mis korstnasse läheb, ka leilitajateni. Lavalauad pidi ilmtingimata olema kuusepuust, samuti leiliruumi seinad ja lagi. Põrand ja lavaastmed soovitati katta metallplaatidega. Kindlasti pidi ka saunaukse käepide olema metallist. Nigeerlane talitas täpselt laplaste näpunäidete järgi.

Saun keset Aafrikat sai valmis ja nigeerlane rääkis oma sõpradele augu pähe, et need tema sauna tuleks. Ta jootis Lapimaalt kaasa ostetud koduõllega sõbrad nii täis, et need olid silmipilgutamata nõus lavale ronima. Juba eesruumis, kus ennast alasti kooriti, tekkis meestel kahtlus ega nad virtsakarjääri pole sattunud. Kogu majakest täitis kohutav pasalehk, mis oli segunenud vinguhaisuga. Mehed olid siiski sedavõrd täkku ja lakku täis, et nad ronisid lavale. Astmed ja põrand tundusid millegipärast keskmisest kuumemana, kuid sellele ei pööratud tähelepanu. Saunaomanik kruttis kerise kohal rippuvat kraani. Lödide näppudega õnnestus tal kraan korralikult tuksi keerata. Kerisele hakkas katkematult viina nirisema. Nigeerlane oli rahul – pole vaja leiliviskamiseks ennast liigutadagi. Keris muudkui sisises. Alkoholi kontsentratsioon õhus kasvas hirmsa kiirusega. Mustad mehed olid eelnevast napsust, suurest kuumusest ja sita-vinguhaisust täiesti segi. Nüüd pani i-le täpi keriseviin. Mehed suisa sulasid lavalt. Mõned ei saanud lavalt kohe minema, sest nende kerad olid kuusevaigu abil lava külge kleepunud. Kogu ruumi täitis mitmehäälne röökimine. Karjusid need, kes lava küljes kinni olid ja kisasid ka need, kes lavaastmetel ning põrandal puntras vedelesid. Saunaomanik oli niivõrd purjus, et kukkus pea ees peldikuauku, mis lava ees asus. Kui suudeti lõpuks ukseni murda, kostus veel suurem röökimine – keegi oli kõrvetavast ukselingist kinni haaranud. Viimaks tõugati uks lahti ja saunast vajus välja täiest kõrist karjuv seltskond. Hirmsa kisa peale jooksis kogu küla kokku. Saunalised püherdasid tolmus ja vingerdasid valu käes. Kohalikud tõid teadvuseta mehe peldikuaugust välja. Kõik nad viidi haiglasse. Kahe kuu pärast, kui füüsilised ja vaimsed haavad olid paranemas, tõotasid saunatajad mitte kunagi turistidena põhjamaadesse minna, mitte kunagi rääkida ühegi põhjamaalasega, katkestada otsekohe kõik pooleliolevad "Nigeeria kirjad", alustada põhjamaade vastu partisanisõda ja hävitada viivitamatult kõik valgenahalised oma riigis.

Epiloog

UUS HOBI

Avastasin sel suvel uue meelistegevuse. Passin terve päev supermarketite parklates ja otsin autosid, milles keegi magab. Vahest käin tiiru ka puhkeparkides, kus automatkajaid ööbib. Tavaliselt on autoaken värske õhu jaoks lahti jäetud. Hiilin ligi ja ehmatan magajat nii jõhkralt kui vähegi võimalik. Ehmatamisel kasutan kõva röögatust või siis mingit rõvedat paugutit. Pärast seda tuleb sageli muidugi jalgadele valu anda, aga eriti kaugele ei hakata mind taga ajama, sest kes see ikka oma auto siis valveta jätab. Siiani on see väga lõbus ajaviide. Reaktsioone on väga erinevaid olnud. Nii et vaadake ette kui kuskil autos magama jääte!

SILMATILGAD

Mis te arvate, kas on ikka normaalne kui arst määrab silmapõletiku kohustuslikuks raviks sidrunist pigistatud mahlast silmatilkasid? Mul ei õnnestunud teda ümber veenda.

HALB ILM

Hakkan nüüdseks juba meid tabanud olukorraga ära harjuma. Ilm on halb, see on tõsi. Halvim, mis kunagi olnud ja tundub, et läheb üha halvemaks. Kuid viriseda pole mõtet. Alati võib ju kuhugile varju minna. Kahjuks aga pole sellest abi. Ka varju all olles võib halb ilm teid samamoodi tabada nagu lageda taeva all. Ei teagi, mis taevaga juhtus, et ühel kenal päeval hakkas üleval metalli alla sadama. Mitte paduvihmana, vaid jupphaaval, kuhu ja kuidas juhtus. Mina nägin esimest korda seda siis, kui mu ees sõitvasse autosse suur sepaalasi kukkus. Autost ei jäänud suurt midagi järele. Siin-seal langeb hirmsa kolinaga rongirattaid. Kolina tugevus muidugi mõista sõltub sellest, kuhu ratas parasjagu maandub. Aga alasid ja rattad ei tee kõige suuremat lärmi. Natuke vapustavam olukord tekib siis, kui terve rong taevast alla sajab. Sageli kukuvad rongid otse hoonetesse. Sellest, mis tol hetkel hoones toimuma hakkab, ei tahaks mõeldagi. Kogu maa on metallikänkraid täis. Igal pool vedeleb konkreetseid metallist asju nagu näiteks eelpool nimetatud alasid ja rattad, aga ka natuke abstraktsemaid metallesemeid – vaiu, talasid, raudteerööpaid, kange, petanque´i kuule jne. Praegu pöörduvad inimesed sageli kaelavalu tõttu arstide poole. See tuleneb kauaaegsest taevasse vaatamisest. See näikse olevat ainuke, aga mitte kindel meetod, kuidas raske metalliga mitte pihta saada. Lisaks matab hinge kõikjal leviv õlihais.

Nii me elame, kuni veel elame. Meid on vähe alles jäänud. Ei teagi, kuidas edasi...

Aga homseks ennustatakse naelte ja klambrite tormi.

KOOSOLEK

Mind kutsuti ühele kummalisele koosolekule. Koosolek muidu nagu koosolek ikka. Soliidsed härrased ja daamid ümber suure ümmarguse laua, koosoleku juht, slaidishow, arutelu, küsimused, vastused, vaidlused, nõusolekud, pudelivesi, klaasid... Kui koosistumine oli toimunud umbes pool tundi, hakkasid esimesed kõrvalekalded ilmnema. Ühel tüsedamal härrasmehel lendas suust valju kraaksatusega okset otse rinnaesisele ja kõhule. Mees käitus nagu poleks midagi juhtunud ning kuulas koosoleku juhatajat rahuliku näoga edasi. Minu kõrval istunud vanem naine hakkas järsku näost punaseks minnes ähkima ja puhkima, mille tulemusena kõlas ruumis pikk peerujorin. Korraga panin tähele, et umbes pooled koosoleku osalistest olid endale lutid suhu pannud ja imesid neid raevukalt. Koosoleku juht võttis portfellist lutipudeli ja lutsutas seda mõned korrad kuiva kurgu tõttu. Mõned kohalolijatest mängisid kõristitega ja püüdsid pastakaid suhu toppida. Koosoleku juht hakkas millegipärast poolelt sõnalt lällutama.

Hoolimata kõikide nendest sündmustest kestis koosolek rahumeelse lällamise saatel edasi nagu poleks midagi juhtunud. Pidin juba püsti tõusma, et korda luua, kui korraga avanes uks ja sisse astus sanitar, käes mingi pamp. Ta viskas pambu väiksele lauale ning võttis minu kõrval istuva naisterahva sülle. Sanitar viis naise ohkides lauani ja pani selili. Seejärel kiskus sanitar naiselt püksid jalast ning asus märja kaltsuga ta tagumikku pühkima.

"Mis Te vahite? Kui püksid on täis lastud, siis tuleb mähe panna", kähmas sanitar mulle. "Nagu ikka tehakse."

Ja hakkaski oma sõnade kinnituseks naisele mähkmeid paigaldama. Naine piilus rahutult ringi ja hakkas töinama. Sanitar pistis talle luti suhu. Kostis tasane matsutamine.

"Vabandage, mis siin toimub?" küsisin sanitarilt. "Koosolek kestis, kui järsku pöörasid kõik ära! Nagu hulk tittesid! Ja kõik ühekorraga!"

"Nojah, kohe näha, et Te pole siin varem käinud", muigas sanitar. "See seltskond muudab koosolekutel veerand tunniks oma arengutaset. Füüsiliselt jäävad nad täiskasvanuteks, vaimselt aga langevad 3-4 kuiste imikute tasemele. Ja käituvad vastavalt sellele. Miks nad seda teevad, ei tea. Teadlased uurivad neid juba aastaid, aga pole põhjust suutnud leida. Olge rahulik, varsti on nad täiskasvanute tasemel tagasi ja koosolek läheb edasi nagu poleks midagi vahepeal juhtunud."

Veerand tunni pärast lõppeski kogu jant. Lutid ja kõristid kadusid, mees pühkis väljaheidetud lõunasöögi oma rinnaesiselt, naine vabandas ja tõttas tualetti ning koosoleku juht peitis lutipudeli põue. Ta avas uue veepudeli ja küsis: "Kuhu me siis jäimegi?"

SALAJANE LEMMIKKIRG

Sattusin juhuslikult mõned päevad tagasi kõrtsis jutule ühe härrasmehega. Jutuajamine sai alguse intsidendist, millesse sattusin kui püüdsin kelnerile väita, et mulle toodi mingisuguse eriti rõveda kõrvalmaitsega õlu. Kelner üritas mind rahustada ja rääkis, et täpselt sama õlle oli toodud ka kõrvallauas istuvale meesterahvale ja tema polnud mitte kuidagi oma rahulolematust demonstreerinud. Käskisin sellepeale kelneril lonksu võtta. Kelner läks kuidagi ähmi täis ja võttiski meeltesegaduses klõmaka. Ta vabandas kohe ja tegi leti taha minekut. Leti taga ta kükitas ja jäi sinna pikemaks.

Kõrvallauas istuv härrasmees tuli oma õllega minu lauda. Ta seletas tasasel häälel, et toodud õllel olevat tõepoolest mingi imelik lisamaitse, aga teda ei häirivat see. Vahtisin härrat ja kuulasin joobnult tema otsekui hüpnotiseerivat juttu. Ta rääkis päris pikalt millestki, millest ma aru ei saanud. Ühtäkki hakkas ta oma eraelust pajatama ja jõudis lõpuks teemani, mis ilmselt ei ole päris minu kõrvadele mõeldud. Härrasmees teatas, et töötab suures kontoris, kus on enam kui 50 töötajat. Siis kummardus ta mulle lähemale ja sosistas mulle kõrva, et ta salajaseks lemmikkireks on tööpäeva lõpus, kui kõik on koju läinud, kõikide kontoritöötajate pehmete polsterdatud kontoritoolide põhjalik läbinuusutamine. Igal 8 tundi pealistutud toolil olevat täiesti oma eriline lõhn.

Ehkki olin täiesti täis, suutsin ma äkilise liigutusega temast eemale põrkuda. Mees püüdis mulle detailselt kirjeldada toolihaisude ja toolilistujate vahelisi seoseid ning parimaid aroome, kuid ma tuikusin välisukseni. Vaatasin üle õla ja mees pilgutas mulle õlut lonksates silma. Nägin terve öö unes kontoritoole ja neil istuvaid ametnikke. Minu arust ma isegi tundsin neid lõhnu. Järgmine hommik algas elu karmima pohmelusega.

VAAKUMSEADELDIS

Mõned kuud tagasi leiutati uuel tehnoloogial põhinev isevärki vaakumseadeldis, mida kasutatakse meditsiiniliste protseduuride läbiviimiseks. Põhiolemuseks on vaakumi abil kõikvõimalike vistrike, mädapunnide, pompoonide, paisete, tsüstide, pooride või muu sarnase "tühjaks tõmbamine". Protseduur algab sellega, et patsient seisab alasti mõne minuti vaakumkambris seni kuni kõik probleemsed kohad on avanenud ning võõrsisu välja voolanud. Protseduur lõpeb piiritusvannis kümblemisega. Hoolimata sellest, et kogu toiming põhjustab kehale suuri kannatusi, on agregaat eriti populaarseks muutunud teismeliste hulgas, kes peamiselt loodavad sel kombel aknest lahti saada ja uuel viisil oma kehale teatud mõnu tekitavat valu tuua. Muudel juhtudel tuuakse patsiendid operatiivjõududega kohale. Kaebusteraamat puudub. Samuti ei ole võimalik kaevata mainitud protseduuri läbiviijaid kohtusse.

UUS RIIK

Seoses üldse ühiskondliku korralagedusega tekkis arusaamatul moel maailmakaardile hiljuti uus riik.

PERSELTOONIA

Lipp


Vapp


Pealinn: vastavalt sellele, kus midagi olulist toimub
President: valitav kogu elanikkonda kaasava kullimängu abil
Riigikord: parasjagu olemasolev, hetkel lahtine
Riigikeel: kõik riigis räägitavad keeled, kaasaarvatud pudikeel, pii-keel ja programmeerimiskeeled
Pindala: 500 km² (+- 300 km²)
Rahvaarv: 2 543 870 (koos surnutega; riigis on kombeks loendada ka surnud, elavate ja surnute vahel statistilist vahet ei tehta)
Rahvastik: peamiselt kohalikud, naabrid, soomusnahalised, tuberkuloosihaiged, düsgraafikud, putukad, rotid, kakandid
Rahaühik: vahelduv, hetkel rahana kasutusel puupulgad
Riigihümn: „Meie riik on värav riiki!“ (sõnade autor: keegi kõrtsist / viisi autor: palju inimesi Suurel Ühisjoomingul mõned nädalad tagasi)
Religioon: hetkel unaruses, sest riigi ainukesed kolm kirikut kulutavad ressursse tülitsemisele, kuna ei suudeta kokku leppida, kes peaks saama endale armulauaveini tootmise
Rahvustaim: mingi suvaline malts
Rahvusloom: puudub, kuid mitteametlikult on kohalikud solkmete poolt
Rahvuslind: teadagi
Rahvussport: väljaheitmine, sisselaskmine, väljaöökimine, allalaskmine, ärajoomine, äkksuremine

RASKE ÜLESANNE

Tervet inimkonda tabas ootamatu teade, milles informeeriti lähiajal saabuvast ülimast katastroofist, mille tagajärjel hävineb kogu olemasolev elusloodus ning maakera muutub elamiskõlbmatuks. Katastroofi põhjus, iseloom ja tuleku aeg jäid millegipärast lahtiseks. Õigemini nende kohta informatsioon puudus. Küll aga anti kogu inimkonnale lahendada ja viia ellu ülesanne, mille 100%-lise õnnestumise korral jääb kohutav katastroof toimumata.

Ülesande sisu oli väga lihtne: absoluutselt ja eranditult kõik planeedil Maa elavad inimesed peavad 5 sekundit omavahel füüsilises kontaktis olema nii, et tekiks katkematu inimahel. Seega loetud sekundite vältel peab kogu elusolev inimkond moodustama ühtse füüsilise terviku. Alates presidentidest ja kroonitud peadest kuni paadialuste ja tundmatuses elavate erakuteni välja. Ülesande lahendamiseks anti aega 3 kuud.

JUUKSURI JUURES

Juuksur nägi unes, kuidas tema salong täitus hetkega kõikide karvadega, mida ta oli kogu oma karjääri jooksul kärpinud. Ta suutis selle rämpsu ära koristada, kuid karvad tekkisid uuesti ja olid üha enam takkus ning üksteise külge paelunud. Juuksur ärkas hirmuhigiga ja otsustas, et midagi peab muutuma.

Salongi astus vanem daam ja nõudis mingit ülipeent soengut õhtuse daamide klubi piduliku koosviibimise jaoks. Ta seletas, et just tema teeb õhtu tähtsaima ettekande. Daam räntsatas juuksuritooli ja haaras ettejuhtuva ajakirja, mis osutus räigeks pornoajakirjaks. Kuni daam esimesest ehmatusest toibus, sõitis juuksur elektrilise juukselõikusmasinaga talle sügava ja laia vao pähe. Naine sai silmapilguga klaariks ja hakkas kiunuma. Juuksur suutis daami pea ikkagi kiilaks ajada. Tõsi, see võttis omajagu aega, sest daami tuli kõvasti toolil kinni hoida. Kogu protseduuri aja mõtles juuksur, et tooli külge tuleks rihmad monteerida. Lohakalt kiilaks aetud daam vabastati lõpuks haardest ja ta tormas võika häälega röökides minema.

Järgmine klient oli punkar, kes soovis endale harja pähe. Mõne aja pärast seisis hari püsti nagu kord ja kohus. Punkar jäi rahule, maksis ja lahkus. Juuksur jättis enda teada, et oli juukselakki seganud paraja portsu aeglaselt tahenevat liimi.

Peale punkarit istus toolile habemik sooviga lõug karvutuks saada. Juuksur ihus pikalt habemenuga samal ajal habemikule kahemõtteliselt silma vaadates. Habemiku lõug hakkas tasapisi värisema, kuid ta ei julgenud püsti tõusta. Juuksur haaras järsku habemetutist ja tõmbas habemenoa abil ühe raksuga kogu habeme maha. Tehtud liigutus oli küllaltki robustne ja läbimõtlemata, sest koos karvadega tuli maha ka peaaegu kogu lõuga kattev nahk. Juuksur proovis endiselt habemikult ka skalpi võtta, kuid too oli jõudnud toolilt jalule karata ja välja joosta.

Seejärel sisenes salongi keegi ilmatumate lokkidega ülikondlane, kes palus natuke külgedelt ja tagant maha võtta. Juuksur võttis pihustiga deodorandipudeli ja välgumihkli ning süütas efektselt mehe juuksed põlema. Kogu salongi täitis hirmus juuksekärsahais. Ülikondlane hüppas peaga kraanikaussi ja püüdis endale vett pähe lasta. Seejärel kadus ta välgukiirusel.

Aitab kah, niimoodi võib ainult klientidest ilma jääda, mõtles juuksur. Pärast seda võeti temalt tegevusluba ning ta hakkas kultuurinõunikuks. Ka sellel ametipostil tuli taolisi ootamatuid muudatusi ette.

MATUSED

Söandan lõpuks kirjutada ühest üritusest, kuhu tagantjärele mõeldes poleks iialgi soovinud sattuda. Sain ühel ilusal juulikuu päeval kutse matusele. Kauge sugulase, vanaonu tütrepoja äiapapa oli ära surnud. Matusel selgus hiljem, et teadmata põhjustel. Jumalagajätt kadunukesega viidi läbi surnuaia kabelis. Kuna matusepaik asub mu elamisest vägagi kaugel, siis asutasin end juba varavalges teele. Kabel oli rahvast täis ning algus venis. Õnneks viibis matusel päris mitu tuttavat, kellega sai tasakesi juttu ajada. Üks neist rääkis, et oli aidanud kadunud äiapapat pesta ja riietada. Ei tea, kas äiapapa oli viimasel ajal kehakaalus juurde võtnud või olid kõik tema ülikonnad räbaldunud, aga talle ei sobinud mitte ükski pintsak selga. Tuttav oli siis oma pintsaku seljast võtnud ja lahkelt kadunukesele loovutanud. Omaksed muidugi lükkasid kohe pakkumise tagasi, kuid tuttav palus siiski pintsak vastu võtta. Seda enam, et äiapapa oli tema suur sõber ja pintsak sobis äiapapale mõõtmetelt väga hästi. Kellelgi ei olnud enam aega uut kostüümi otsima minna ja pintsak vahetas lõpuks omanikku.

Äiapapa lamas kirstus, võõras pintsak ümber. Viimaks algas ka matusetalitus. Kui talitus jõudis poole peale, helises järsku kellegi mobiiltelefon. Helinaks oli võikalt plärisev mingisugune arusaamatu popmeloodia, mis läks järjest valjemaks. Matusetalitaja vakatas ja vaatas omastele kurjalt otsa. Rahvas sahmis, kõik kobasid instinktiivselt oma taskuid ja kotte. Korraga taipas matusetalitaja, et hulluksajav plärin tuleb kirstust. Kui täpsem olla, siis lahkunud äiapapa seljas olevast pintsakust. Tuttav pidi äärepealt minestama. Ta needis ennast maapõhja ja hakkas kõva häälega seletama, et ah näe, kuhu ta telefon jäi. Olevat teine juba mitu päeva kadunud.

Matus oli tragikoomilisel viisil katkenud. Matusetalitaja liipas aeglasel sammul kirstuni, et segaja eemaldada. Rahvas jälgis toimuvat hääletult. Korraga tõstis näost kollaseks tõmbunud äiapapa oma käe ja surus selle pintsaku põuetaskusse. Kogu üritust häirinud telefonihelin lakkas. Seejärel langes käsi uuesti kirstu. Vaikus, mis niigi kabelis valitses, muutus vaikuseks sõna otseses mõttes. Võis kuulda juuksekarva kukkumist. Matusetalitaja seisis kirstu kõrval nagu raidkuju. Esimesena toibusid omaksed, kes suure röökimisega kabelist välja püüdsid tormata. Kahjuks puudub mul edasistest sündmustest ülevaade, sest see oli mu viimane mälestus tollest matusest. Ilmselt jäin sellesse hullunud inimmassi kinni ja kaotasin teadvuse. Ärkasin haiglas üleni muljutuna.

Nüüd on sellest vapustavast paanikast möödas juba kaks aastat. Suur osa matuselistest on tänaseni hullumajas range arstliku järelevalve all. Osad surid tärganud vaimuhaigusest vaevatuna enesevigastustest tekkinud traumade tõttu. Vähesed, sealhulgas ka mina, pääsesime suuremate vaimu närivate tüsistusteta. Matusetalitaja loobus kogu oma varandusest ja rändas Tiibetisse väiksesse pühakotta, kuhu asus erakliku mungana elama.

Kuid ma ei tea praeguseni, kas äiapapa sai ikka maha maetud. Kurjad keeled räägivad, et ta olla siiani seal kabelis.

ATAVISMIKLUBI INFOTUNNI STENOGRAMM

Esimees: Alustame järjekordset infotundi. Täna on meil külas ja vastab küsimustele lugupeetud inimminister. Esimene küsimus on kolleeg Sahmerdijevilt. Palun!

Sahmerdijev: Aitäh, härra eesistuja! Hea minister! Mind provotseeris püstitama küsimuse näitus “Atavistid – teenimatult kõige rohkem varju jäänud ühiskonna kiht”, mis eksisteerib anatoomikumi mädanevas keldris. Näitus aktualiseerib põhiküsimuse, et pikka aega varjus olnud liikumine suretab viimasedki atavistid välja. Vähemalt oli lootus parematele aegadele, aga nagu me teame, paremad ajad on möödas ja ees mitte kõige paremad ajad ja tekib oht, et atavism hävineb ja lähiaja jooksul jääb riik ilma sadadest atavistidest, mida tulevikus on võimatu taasluua. Siit küsimus: on see probleem aktuaalne riigi jaoks ja kui on, siis mida kavatseb riik teha, et abistada ataviste ellujäämisel, sest küsimus, kes on atavist, ei ole tähtis tänapäevases olukorras, sest see on kogu riigi pärand? Aitäh!

Inimminister: Aitäh! Tõesti hea küsimus. Kindlasti on riik väga huvitatud sellest, et ataviste säilitada, eriti kui nad on kellegi eraomandis ja eraomanikud on huvitatud nende korda tegemisest, siis kindlasti on see riigile suureks toeks ja abiks. Tegelik olukord ja objektiivne olukord on niisugune, et raha lihtsalt on väga vähe, see, ma usun, et ei ole mitte kellelegi uudiseks. Ma siiski ühe võrdluse tooksin. Aastal 2007 ja 2008 võrdluses oli käesoleval valitsusel väga suur prioriteet suurendada toetusi erinevateks tegevusteks muinsusvaldkonnas ja see protsent oli üle 30, mis suurenes võrreldes 2007. aastaga üle 23 miljoni. Praegune kurbloolus on see, et nende vahepealsete vähendamiste tõttu, juba alates 2008. aasta negatiivsest eelarvest, on tulnud teha valikuid, kas säilitada Atavismikaitseameti tegevus, nende inimeste töötegevus, kes on täna riikliku institutsioonina, või vähendada toetusprogramme. Inimministeeriumi valdkonnas vähendati kõikides alavaldkondades toetusprogramme 50% võrra, seetõttu et Varandusministeeriumi poolt ette antud piirnumbritesse ära mahtuda. Nii et kannatanud ei ole mitte ainult atavismikaitse, vaid meie inimvaldkond tervikuna, nii nagu kõik meie valdkonnad, mitte ainult Inimministeerium. Aitäh!

Esimees: Palun, kolleeg Sahmerdijev, esimene täpsustav küsimus!

Sahmerdijev: Aitäh, härra eesistuja! Hea minister! On erinevad programmid, projektid atavistide abistamiseks ja kui need atavistid on nimekirjas, vähemalt on lootust, et nad saavad ka ressursse. Aga Inimministeeriumi eelarve kärpimine, eriti tuleva eelarve vähendamine, tekitab mure, kui palju vähendatakse ressursse, kas kõik atavistid edaspidi on finantseerimisel või mõned, ja siis millised on ette näha, langevad riigitoetusest välja?

Inimminister: Aitäh! Praeguse seisuga on läbi viidud taotlusvoorud karvade eemaldamise riiklikule programmile ja toetused ilukirurgilisteks töödeks ja ka muudeks toetusteks atavismiomanikele. Te saate täpse informatsiooni Atavismikaitseameti peadirektori 30. veebruari 2009. aasta käskkirjast nr XXL, kus on piirkonniti ära toodud absoluutselt kõik need atavistid (ma ei hakka siin praegu seda ette lugema), kes on saanud praeguse otsuse järgi toetuse. Mis puudutab karvade eemaldamise riiklikku programmi ja muid toetusi, siis voorud on lõppenud, aga otsuseid saab langetada siiski pärast seda, kui Parlament on vastu võtnud negatiivse lisaeelarve, selle jaoks, et kõik toetused, mida jagatakse, oleks vastavuses riigieelarvega. Aitäh!

Esimees: Palun, kolleeg Sahmerdijev, teine täpsustav küsimus.

Sahmerdijev: Aitäh, härra eesistuja! Härra minister! Ma tõesti vaatan neid materjale, mis teie praegu pakkusite vaadata ja ei hakka täpsustama näiteks sabade eemaldamise kohta. Aga ühe olukorra, mis tekkis, ma ikkagi tahaks sõnastada nagu küsimusena. Näiteks võib-olla lähitulevikus karvade eemaldamisel tekib probleem – atavistide ajalooline karvadepiiramine traditsiooniliste vahenditega või ümberprofileerimine lasereemaldamiseks. Ja see ei ole ainuke näide. Kas ministeerium on valmis reageerima või ette nägema, kuidas käituda muutuvas situatsioonis, kus tekib konflikt huvide ja tingimuste vahel?

Inimminister: Aitäh! Kindlasti on ministeerium valmis reageerima. Ministeeriumi juures on olemas ka väga auväärne atavismikaitse nõukogu, kes annab sellekohaseid eksperthinnanguid ja soovitusi, mis on nõuandev organ ministrile. Meil on selle nõukoguga väga hea koostöö, nii et kõik ettepankud arutatakse läbi ja loomulikult ei saa täna prognoosida, missugused juhtumid, üksikjuhtumid või üldjuhtumid on veel lähiajal tulemas. Aga kindlasti vaadatakse see väga põhjalikult üle, sellepärast, et atavismikaitse valdkonnas inspektorid, ma pean neid kiitma, on väga tublid oma valdkonna eest seisjad. Need vaadatakse kindlasti läbi. Aitäh!

Esimees: Head kolleegid, meil on kaheksa kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kõigepealt kolleeg Julkin!

Julkin: Lugupeetud inimminister! Küllaltki laialt on levinud arvamus, et vaesel ajal ei ole aega atavismiga tegelda ja atavismipärandiga eriti. Kuid samas me teame, et need 500 atavisti, mis meil riigis on, võivad sellel kõige raskemal ajal hoopis kokku kukkuda ja kivihunnikuks muutuda. Nüüd Parlamendis on praktiliselt iga viies Parlamendi liige atavismikaitseühenduse liige meil siin saalis ja Parlamendi atavismikaitseühenduse liikmed on küll valmis toetama neid seadusmuudatusi, juhul kui valitsus need tooks siia saali, mis lihtsustaksid meil atavismipärandi hoidmist. Praegu eritingimuste koostamised ja litsentseeritud firmade kaasamine sööb selle riigi toetusraha ära, aga miks vaesel ajal ei võiks me kaasata näiteks töötuid inimesi, kes tuleksid aitaksid konserveerida ataviste ja päästa atavismipärandit. Mis te arvate sellest?

Inimminister: Aitäh! Esiteks tahaksin ma öelda, et need mitusada atavisti, mis tõepoolest on täna keerulises olukorras, arvatavasti nende lähiaastate jooksul, millal on kriis, et ei ole kriisi võibolla looduse vallas, et nüüd loodus neid murendab nende mõne aasta jooksul intensiivsemalt, sarnaselt majanduslangusega. Nii et ma usun siiski, et põhimõtteliselt on Inimministeerium täna, õieti eelmisel suvel alustanud atavismipärandi hoidmise ja väärtustamise arengukava "Pikaajaline strateegia aastani 2080", kus on väga oluliseks peetud atavismipärandi kaitset, aga muidugi mitte ainult materiaalset, vaid ka vaimset atavismipärandi kaitset ja see on oluline teemavaldkond Inimministeeriumile. Täna me peame tõdema, et igasugune taastamine nõuab finantsvahendeid ja riigil täna ei ole võimalik sellesse valdkonda jõuliselt finantsvahendeid juurde lisada. Kui te vihjasite veel ka atavismipärandi sõna sissetoomisesse põhiseadusesse, siis siinkohal pean kohe ütlema, et Inimministeerium on toetaval seisukohal ja kindlasti ootame ka põhiseaduskomisjoni otsust, arvamust selles küsimuses, nii et me oleme väga positiivselt meelestatud, kindlasti on oluline seda väärtustada, aga see automaatselt raha juurde ei too kahjuks. Aitäh!

Esimees: Palun, kolleeg Punninov!

Punninov: Tänan, härra esimees! Austatud minister! Meie põhiseadus kuulutab väga tõsiselt: loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. Kas teie, inimminister, ja teie juhitav ministeerium on või võiks olla sellel seisukohal, et analoogne säte peaks meie põhiseaduses olema ka atavistide ja atavismipärandi kohta? Olen rääkinud.

Inimminister: Aitäh! Siin ma pean viitama oma eelmisele vastusele ja toonitama veel kord, et Inimministeerium on kindlasti toetaval seisukohal, et mõiste "atavismipärand" oleks põhiseadusesse sisse toodud. Täna on atavismi teema põhiseaduse preambulis nimetatud, mul on selle üle erakordselt hea meel, aga kahju on mul sellest, et see tuleb väga harva inimestele meelde sel hetkel, kui toimub rahajagamine. See tuleb meelde ekstreemsetes situatsioonides, aga ma ütleksin, et hea, et siiski tuleb meelde, sellepärast et me peame endale aru andma, et ilma atavismita ei ole olemas ühtegi riiki. Nii et Inimministeerium toetab seda ettepanekut, mis puudutab atavismipärandi valdkonda. Veel kord ütlen, et oleme koostööaltid põhiseaduskomisjoniga, kes töötab Parlamendis. Aitäh!

Esimees: Palun, kolleeg Türreen!

Türreen: Aitäh! Lugupeetud minister! Minuni on jõudnud seisukohti, et tänane atavismikaitseseadus ja selle rakendus on võibolla kohati natuke liiga jäik ja karm ja sellest tulenevalt tegelikult atavistid, mis vajaksid kaitset, jäävad sellest kaitsest ilma. Samas mul on ka nagu maailmakogemust ja ka siin on ju ometigi mitmeid ajaloolisi ataviste aja jooksul mitu korda korrastatud, vastavalt funktsioonide muutusele, kas või see tuntud näide siin. Kas teie arvate, et seadus võiks olla natukene vastutulelikum, mis võimaldaks siiski ajaloolist ja tänapäevast ühendada, leida nendele atavistidele siiski kasutust ja funktsiooni ja selle kaudu tagada nende säilimist? Tänan!

Inimminister: Aitäh! Inimministeeriumis on ette valmistamisel uus atavismikaitseseaduse muutmise seadus ja esialgne plaan oli jõuda selle teemaga juba eelmise aasta lõpus valitsusse ja selle aasta alguses Parlamenti. Praeguse seisuga on olukord niisugune, et erinevate huvigruppide vahel läbirääkimised ja kõikide ettepanekute läbivaatamine on nõudnud oma aja ja praegune plaan on märtsi lõpuks jõuda selle uue seadusmuudatusega valitsusse ja Parlamenti. Nii et teie tehtud märkused on täiesti asjakohased ja selles osas käib väga kõva redaktsioonitöö. Aitäh!

Esimees: Palun, kolleeg Tramplinitski!

Tramplinitski: Hea minister! Minu küsimus on seotud järgmise asjaoluga. Nimelt on teada, et kõikvõimalikud atavistlikud väärtused, mis meil on ühiskonnas, põranda all, kus iganes, nende eluiga, mida aeg edasi, väheneb. Nad killustuvad, lagunevad just nimelt põllumajanduse ja tööstuse ja mille iganes tõttu. Sellega kaob tegelikult ka osa ajaloost, olgu tegu mingisuguste karvade või sabadega. Nüüd minu küsimus on see, et kas teie hinnangul tuleks nende entusiastlike atavismiküttide, kes täna tegutsevad selles valdkonnas ja avastavad seda laadi atavistlikke väärtusi, tegevus keelata või vastupidi, hoopis reguleerida see sellisel moel, et tekkiks selline ühiskondlik aktiivsus, millega oma ajaloolist teadmist koguda ja seda oma kasuks muuta? Aitäh!

Inimminister: Aitäh! Eks ajaloolise teadmise kogumine on kindlasti väga kiiduväärt tegevus ja seda peaks kindlasti soodustama. Ma usun see teema, mille te üles tõite, on üks valdkond, kus ka Saastaministeerium koostöös Inimministeeriumi ja teiste sektoritega on valmistamas järjekordset arengukava, kus need teemad on käsitletud laiemalt. Ma usun, et igasugune teadmiste juurde saamine on alati teretulnud küsimus ja ma usun, et veel olulisem on, kuidas neid teadmisi edaspidi rakendatakse. Tänan!

Esimees: Palun, kolleeg Purse!

Purse: Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Alustaks sealt samast, kus esimene küsija, et läheks näituse juurde tagasi. Näitusel oli atavismikomisjonil võimalik kohtuda atavismikaitse ümarlaua esindajatega. Sulle on loomulikult edastatud nende pöördumised. Ja üks võib-olla tõsisemaid teemasid, mis tõstatati, loomulikult ka selles võtmes, et ega raha küsimine alati ei aita, oli küsimuseks tänane seadusandlus – loomulikult, mis on ka meie töö, aga osaliselt saab seda ka ministeerium ära teha. See nõuab üsna kindlaid reegleid nii planeerijatelt kui ka tööde läbiviijatelt. Ja väga paljudele atavismikaitse objektidega tegelejate kogemused on näidanud, et kaitsjad võetakse sealt samast küla vahelt, aga lihtsalt hinnad on umbes viiekordsed sellega võrreldes, mis nad muidu küsivad. Kas selle reaalelu praktika vastu aitaks midagi ja kuidas te olete nende pöördumisele reageerinud? Aitäh!

Inimminister: Aitäh! Pöördumisele, mis oli ametlik ja seotud just nimelt sellega, et atavismipärandi teema võiks tulla põhiseadusesse, oleme vastanud kirjalikult nii, nagu ma olen juba mitmel korral öelnud. Mis puudutab erinevaid nõudeid, reegleid, paindlikust või mittepaindlikust, siis siin tuleks sellele küsimusele läheneda nagu kaheti. Väga lõdvaks ei saa neid reegleid ka lasta sellepärast, et siiski usalda, aga kontrolli, öeldakse. Me ei saa täna oma atavismipärandi suhtes teha mingisugust reeglite või tingimuste allahindlust, et tehke kuidagi ära, ükskõik, kuidas see asi välja paistab, peaasi et see odav oleks. Kindlasti on oluline see litsentseerimise küsimus. Aga seda kõike käsitletakse, täpsustatakse ja muudetakse paindlikumaks just selles atavismikaitseseaduse muutmise seaduses, mis lähiajal Parlamenti jõuab. Aitäh!

Esimees: Palun, kolleeg Rambamba!

Rambamba: Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Päris palju on räägitud viimasel ajal eurorahade kasutuselevõtust ja seda ka atavismivaldkonnas, mis puudutab eriti muuseume. Hiljuti menetluses olnud piirkondliku arengu meede on päris paljud taotlused tunnistanud mitte liiga heaks tuues seal näiteks, justkui iga investeeritud kroon ei ole piisavalt tagasiteeniv ja piisavalt atraktiivne. Mulle on jäänud tunne, et tahetakse samastada atavismipärandi säilitamist ja sellist kommertstegevust ühele tasemele. Kuidas teie sellesse suhtute, kas selline käitumine on õige?

Inimminister: Aitäh! Kindlasti ma taunin sellist käitumist, et atavismivaldkonna ja atavismipärandi temaatika peaks siduma kasumlikkusega. Kindlasti, kõik piirkonnad, kus on hästi korda tehtud atavistid on saanud selleläbi rikkamaks, et neil on rohkem külastajaid, inimesed tulevad sinna piirkonda ja lisaks atavismiväärtuse külastamisele ja vaatamisele jätavad sellesse piirkonda ka raha erinevate ostude näol, olgu see kas või lõunasöök. Nii et mina taunin seda, et piirkondliku konkurentsi meetmes on liiga palju mindud nii-öelda kasumlikkuse teed ja tuleks tõepoolest väärtustada just seda atavismipärandit. Ma üleüldse arvan, et päris paljud atavistid ja erinevad atavismikaitse all olevad atavistid peaksid tegema taotlusi erinevatesse eurorahade meetmetesse ja see oleks tõesti suurepärane võimalus praegusel ajal, mil majandusel liiga hästi ei lähe, anda võimalus ka meie ettevõtjatele saada tööd ja et, nagu öeldakse, raha oleks ringluses. Nii et ma väga toetan seda, et atavismikaitsealased objektid võiksid saada eurorahadest rohkem toetusi.

Esimees: Aitäh inimminister! Kuna infotunni aeg hakkab meil läbi saama, siis lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Aitäh, head kolleegid, küsimuste esitamise eest ja suur tänu ka inimministrile küsimustele vastamise eest! Infotund on läbi.

KAINESTUSMAJA KORISTAJA PIHTIMUS

Kas te üldse teate, kes ma olen? Ma olen kainestusmaja koristaja. Võin oma ametist teile palju huvitavat rääkida, aga ei taha. Võiksin rääkida sellest, mis inimesed mu klientideks on. Üks seltskond on selline. Nad on täiesti tavalised pereinimesed, kes lihtsalt jõid ja laaberdasid natuke liiga palju ning sattusid neile enesele teadmata asjaoludel siia. Oh neid lõputuid mälukaid! Hommikul tulevad nad muidugi esimese asjana minu käest uurima, mis eelmisel päeval toimus. Tore on neid pohmeluses värisemas näha. Siis ma tavaliselt luuletan neile midagi vapustavat kokku. Peale seda hakkavad nad veelgi enam värisema. Nad suhteliselt armas seltskond. Enamus satub siia esimest korda, just nagu süütuse kaotamine. Magavad siin kaineks ja lähevad tagasi pere ja töö juurde. Nad näevad küll räsitud välja, aga on suhteliselt puhtad. Loomulikult oksendab suurem osa ennast just nimelt kainestusmajas täis. Mul tuleb see kõnts muidugi ära koristada.

Teine seltskond on kroonilised joodikud. Need satuvad siia vähemalt korra nädalas. Vahest tundub, et neil ongi eesmärk pidevalt siia sattuda. Kas ma unustasin lisada, et need tüübid pole muud kui ühiskonna allakäinud kiht. Okse, sitt ja kusi on see püha kolmainsus, mis neid igal pool ja alati saadab. Kas teate kui räigelt kõik need kolm kokku haisevad? Eriti hull on asi siis kui mõni norskav jätis röhitseb odekolonni aure. "Sitt ja lilleaed – need on meie sõbrad!" tahaks täiest kõrist uut laulu luua.

Võiksin rääkida, et mina pean selle eest vastutama, et kainenemisruumid oleks puhtad, põrandad eelmistest asukatest vabastatud, et uutel asukatel oleks puhas ja turvaline tunne kaineneda.

Võiksin rääkida, et mul on mu hari, lapp ja ämber. Ma ühtaegu vihkan ja armastan neid. Vihkan sellepärast, et nad näevad jube jälgid välja. Armastan sellepärast, et vihkan kainestusmaja kliente.

Võiksin veel paljustki rääkida, mis kaineris toimub, aga ei taha ega suudagi. Ma ei taha teha kainestusmajale reklaami. Ma tahaks, et mul vähem tööd oleks. Ärge teie küll siia kunagi sattuge!

KIIRE SOOVITUS

Proovige ühel kenal hommikul juua ühe jutiga ära üks liiter worchesteri kastet ja te olete tunnistajaks sellele, milliseks kogu ülejäänud päev kujuneb.

SUVINE JOOGIRETSEPT

Lihtne näpunäide, kuidas saada suvist ja mõnusat keelekastet.

INIMMAHL

Koostisosad:
1 inimene

Abivahendid:
Suurema sisestusavaga marjapurustaja
Suurem vann
Mahlapress
Kopsik
Mahlanõu
Joogiklaasid

Võtta üks inimene. Ei ole vahet, kas vana või noor, mees või naine, must või valge. Pesta kogu keha sooja vee ja seebiga puhtaks. Keha kuivatada. Soovitav on ihukarvad raseerida (aeganõudvam, kuid erootilisem) või leeklambiga põletada (kiirem, kuid haisvam). Käivitada marjapurustaja. Suruda inimene pea ees marjapurustajasse. See on kogu protseduuri kõige raskem koht, sest lisaks pehmele ihule peab purustaja suutma purustada ka luud. Säilitada rahu ning püüda kasvõi mitmekesi kogu keha purustajast läbi ajada. Proovida teise variandina ka keha tükkide kaupa purustamist. Varuda purustaja alla suurem vann, mis mahutaks kogu purustatud massi.

Järgmiseks seada valmis mahlapress. Laotada purustatud inimmass kopsikuga ühtlaselt pressimisriide peale laiali. Voltida riie hoolikalt kokku ning asetada vaheplaat peale. Seejärel laduda järgmine kiht ja nii edasi kuni pressimisriiet jätkub. Asetada kõige pealmise kihi peale raskus ning seada press pinge alla. Pressi tila alla asetada mahlanõu. Seejärel alustada pressimist spetsiaalse pressi abil. Esialgu pressida nõrgema jõuga kuni suurem osa mahlast on välja pressitud, vastasel korral võib mahl riide vahelt välja pritsida. Kui mahla vool on nõrgenenud, pressida tugevamini, et massist viimane mahlapiisk kätte saada. Seejärel lasta press lõdvaks.

Valmis mahl kallata otse klaasidesse ja kaunistada orhideedega ning nautida kaunist suvepäeva.

Teine võimalus oleks otsene aadri laskmine, aga see oleks liiga labane. Tõelise maitseelamuse saate ikkagi peale eelneva protseduuri läbitegemist.

UUESTISÜND

Eetikuametit pidav tõupuhas moralist võttis julguse kokku ning vaatas tuttavate soovitusel ühtejutti ära järgmised videoklipid: 2Girls1Cup, 2Girls1Finger, 4GirlsFingerPaint, 2Girls1Bowl, 2Girls1Pitcher, 2Girls1Cracker, 8GirlsNoCup, Kids-In-The-Sandbox, 1Guy1Cup, 2Guys1Horse, Church Of Fudge, BME Pain Olympics, Spankwire Challenge.

Pärast seda sai temast uus inimene. Ta vahetas koguni oma nime ja identiteedi ning hakkas elama hoopis risti vastupidist elu. Tuttavatele pole ta siiani andestanud.

INKVISITSIOON

KOHTUABI: "Kaebealune, püsti tõusta! Peakohtunik siseneb!"
PEAKOHTUNIK: "Istuge! Nii! Mis meil siin siis on... Kes Te olete ja mis on Teie nimi?"
SÜÜALUNE: "Austatud eesistuja, mina olen kiropraktik ja mu nimi on..."
PEAKOHTUNIK: "Küllalt! Mul polegi Teie nime tarvis, härra kiropraktik. Kas Te oskate aimata, miks Te siin minu palge ees olete?"
SÜÜALUNE: "Ma ravin inimesi ja..."
PEAKOHTUNIK: "Te olete sellepärast siin, sest arvate ennast olevat parem ravija kui meie issand!"
SÜÜALUNE: "Teie Kõrgeausus, mul on meditsiiniline kõrgem haridus ja ma olen inimesi ravinud juba mitukümmend aastat. Kõik on terveks saanud. Issanda ravimisvõimes ma pole kunagi kahelnud."
PEAKOHTUNIK: "Aga miks Te siis ei lase tal seda teha, vaid segate vahele?"
SÜÜALUNE: "Ma ei sega, härra kohtunik, mind kutsuti kui jumalikud ravivõtted enam ei aidanud. Vabandage, aga milles seisneb minu süü?"
PEAKOHTUNIK: "Alates praegusest hetkest olete kohe kindlasti süüdistatav jumalateotuses ja issanda võimete üle kahtlemises. Nagu ma aru saan, siis olete seda teinud mitukümmend aastat. Teiseks oleme saanud kaebuse keisrilt endalt. Te olevat teda niimoodi kõdistanud, et ta sai krambid."
SÜÜALUNE: "See polnud kõdistamine, vaid ma tõmbasin keisrihärra äranihkunud selgroo uuesti paika. Kuna mööda selgroogu jooksevad närvikanalid, siis pole haruldane, et nii kauaaegsest troonilistumisest tekkinud selgroonihkega võivad kaasneda mõned lihaste tõmblused."
PEAKOHTUNIK: "Kas teadsite, et keiser on jumala asemik maa peal? Jumal on ta meile andnud, seega saab teda ravida vaid jumal ise?"
SÜÜALUNE: "Ka jumal poleks ilma selgroogu paikatõmbamise ja krampideta hakkama saanud."
PEAKOHTUNIK: "Kohtusaalis viibijad! Te kuulsite praegu oma kõrvadega otsest ketserlikku ülestunnistust! See ei saa mitte kuidagi jääda karistuseta! Ma määran Teile, härra kiropraktik, üpris omanäolise hukkamisviisi. Ma teen seda esimest korda. Muidu oleks Teid võinud ju lihtlabaselt neljaks käristada, aga seekord sain ma inspiratsiooni armulise keisrihärra juhtumist. Ma annan autodafeele sootuks uue tähenduse! Kuulake kohtuotsust! Käesolevaga mõistan härra kiropraktiku surma kõdistamise läbi. Jah, just nii! Las see saab toimuma avalikul hukkamisplatsil ja sadade pealtvaatajate silme all. Hukkamisel võtta tarvidusele kõik vastavad hukkamisriistad. Otsus viia täide homme hommikul. Kõik!"
KOHTUABI: "Kohtuistung on lõppenud! Süüdimõistetu, püsti tõusta, peakohtunik lahkub!"

SURSTRÖMMING

Setu istus Tallinn – Nižni-Novgorod rongi platskaardvagunis ja tiksus vaikselt kodu poole. Ta käis pealinnas alimente sularahas maksmas ning sõitis nüüd väga masendunult tagasi tallu. Kogu tee mõtles ta ainult kui loll ta võis olla kui astus mõned aastad tagasi ärijuhtimist õppima. Esimest korda suurlinnas viibimine viis temalt igasuguse aja- ja kohataju. Õpingud lõppesid ohjeldamatute prallede virrvarriga, mis tipnes ühe üllatusliku külastusega. Ühel kohutaval pohmahommikul trampis keegi naisterahvas setu üürikorteri ukse taga ja nõudis sisselaskmist. Setu suutis lõpuks ukse avada ning sissetunginud naine väitis, et setu olevat tema lapse isa. Tekkis paras skandaal, mille tulemusena mõisteti setu süüdi ning talle määrati kaela alimendid. Järgnes pikem joomaperiood ja depressioon ning setu katkestas õpingud ja suundus tagasi maale. Kohusetundliku ja tehnoloogiavõõra inimesena eelistas ta igal kuul pealinnas sularahas alimente maksmas käia.

Rongis oli vaikne. Rahvas istus omaette ning keegi ei lärmanud. Vahepeatuses astus rongi kamp mustlasi, kes hõivasid arvukuse ja käraga kogu vaguni. Nad hakkasid valjuhäälselt kogu oma varandust lahti pakkima. Istmetele ilmusid ajalehepaberipakid, need harutati lahti ja kukuti mingit sööki mugima. Juba käis ringi ka viinapudel. Vagunis hakkas levima sibula-küüslaugu hais. Lähemal istuv rahvas tõmbus eemale. Setu vahtis toimuvat klaasistunud silmadega.

Korraga käis mustlaste keskel pauk ning vagunit tabas vähemalt kümnesekundiline vaikus. Kogu mustlaste bande kivistus hetkeks. Korraga hakkas kõige vanem neist täiest kõrist röökima. Selle peale kukkus kogu mustlaste kamp ringi sebima. Mõned neist hakkasid oma kompsudes sorima, osad kiirustasid rongiaknaid avama. Oli kuulda kõõksumist. Ülejäänud vagunitäis rahvast jälgis seda karja uskumatute nägudega. Ja just sel hetkel hoovas kogu rahva ninna täiesti enneolematut ja kirjeldamatut lehka. Inimesed vaatasid üksteisele otsa ning algas üleüldine paanika. Need, kes paugupealt oksele ei hakanud, püüdsid leida teed väljapääsu poole. Kuid väljapääsu uksed olid millegipärast kinni kiilunud. Uste juures tekkis inimtropp, kus ülemised karjusid sellepärast, et nad ei saanud rongiuksi lahti ja alumised sellepärast, et neil seljas elati.

Hais ja paanika läksid üha hullemaks. Lehk meenutas mädaneva raipe aroomi mingi iseäraliku aktsendiga, mida keegi ei suutnud ära tunda. Mustlased olid suutnud ennast mõnevõrra koguda ning keegi nende hulgast heitis mingi imeliku karbi muu rahva suunas. Karp tabas setut otse pähe. Karbi sisu valgus mööda tema juukseid ja nägu alla. Setu oli juhtunust niivõrd rabatud, et ei taibanud muud teha kui õhku ahmida. Kahjuks voolas tema kopsudesse vänge raipehais, mis kiskus kogu tema hingamissüsteemi krampi. Rahvas tema ümber sattus veel hullemasse paanikasse, sest kõik üritasid setust kaugemale hoida. Krampide vahel püüdis setu karbiga tutvust teha. Karbi peal oli kirjas „Surströmming“. Setule ei öelnud see sõna mitte midagi. Ta ragistas ajusid, miks pidi keegi sellisesse karpi kaanetama mingi erilise jälkuse.

„Mäda... heeringas... !“ röökis keegi vanem härra oksehoogude vahele.
„Nii et see on ikkagi söök...,“ mõtles setu. „Kes see kuramus söögiga niimoodi mängib? Algul lastakse toit pahaks ja äraviskamise asemel topitakse konservi?! Ma löön selle raisa maha! Kas te teate ka kui raskelt toit lauale tuleb? Vabandage, mul on halb...“

Setu langes minestusse. Mitte selle võika raipeleha pärast. Luhtaläinud õpingud, mahajoodud rahad, pähemääritud alimendid, masendav kolkaelu, kestev depressioon ja nüüd ka veel skandaal mädanenud kalaga lõid setul ülepeakaela kokku ning tema tervis ei pidanud enam koormusele vastu. Minestus läks üle koomaks, sest keegi ei olnud võimeline setut aitama. Kogu vagunitäis rahvast vajas ise arstiabi. Paljud ka psühhiaatrilist abi. Setu aga enam koomast välja ei tulnudki.

Mõnikord piisab ainult väikesest süütust juhusest kui kõik üle pea lõplikult kokku lööb ja kogu elu vastu taevast lendab.

SAATEJUHI HOMMIK

Mis toimub? Mis kell on ja kus ma üldse olen? Jumal kui halb on... Eile õhtul olin juubelil. Kõik algas kenasti – lilled, kingitused, kõned, seltskondlik jutuajamine, tort, öäkk, suupisted. Alkoholi koguse ja varieeruvusega pakuti küll üle. Ürituse alguses paistis kõik kontrolli all olevat. Väike pokaal šampanjat ei tee ju kellelegi paha ja kokku tuleks juubilariga ju ikka lüüa. Mul polnud mitte mingit kavatsust rohkem kui üks-kaks pokaali võtta, sest pidin täna hommikuks vormis olema. Ma ei tea, kas mulle avaldasid mõju uued noored tütarlapsed, kes üritusel viibisid või joodeti mind sihilikult ülearu, igal juhul seda, kuidas ma koju jõudsin, ei mäleta.

Tavaliselt ärkan ma kell 6, et end valmis seada. Nüüd aga ärkasin kell 6 lihtsalt sellepärast, et mul pole olnud enne veel nii halb kui tol hetkel. Üles tõusmine võrdunuks kindla hukkumisega, seetõttu vabisesin voodis kuni uuesti poolunne jäin. Mind äratas telefoni teel toimetaja abi kell 7.30. Suutsin mingi ime läbi oma mobla üles leida ja veelgi imepärasem oli see, et suutsin sellele ka vastata. Lubasin stuudiosse tulla.

Tunnen ennast veel vähemalt 3 promillises joobes olevat. Ja just sel hetkel laskub minu peale kõigi aegade suurim pohmelus. Pea sees on raudselt veel üks pea ja see ei mahu enam kuidagi ära. Kukal ja meelekohad tuikavad südame puperdamisega samasuguses tempos. Huuled on eelmise päeva mingist joogist, maitse järgi vist lagritsaliköörist, üksteise külge kleepunud. Nüüd pidin neid suisa näppe kasutades lahti rebima. Pea käib ringi... Sisikond käib ringi... Tuba pöörleb... Süda hakkab pahaks kiskuma. Jumal kui halb...

Pean ennast suutma üles ajada. Pean tööle minema. Saade algab kohe varsti... Kuidas küll ekraanil vaatamisväärne välja näha? Ei aita ka meigikunstniku juurde minek.

Kuradi päkapikud, jätke mind ometi rahule! Hammaste pesu ei aita... Andke haamrit! Oh pagan, täna oli ju see päev, kus majas pole vett.

Kummaline, põrand kõigub kui püsti end ajada. Ma pole ju laevas? Tahaks öökida, aga ei suuda. Isegi sülg ei leia teed makku, mis avaldab eilse ürituse kohta tõsist protesti. Kus mu riided on? Ma pean saadet tegema… Kui ma toast välja saan, tuleb veel pool tundi palavas ja ülerahvastatud bussis sõita… Ei ole kerge võtta eelmisel päeval napsu ja järgmisel hommikul olla ekraanikõlblik.

ELEKTRIK

Elektrik tegi rahulikult oma tööd. Ta ühendas kliendi juures juhtmeid kuni sai täiesti ootamatult elektrilöögi. Juhtunu oli niivõrd ootamatu, et ta ei teadnud mõnda aega oma eesnime. Kuid, tõtt öeldes, see polnud tol hetkel ka tähtis. Oluline oli välja selgitada, kuidas sai elektrilöök võimalikuks kui kogu majapidamise elekter polnud sisse lülitatud. Vähe sellest, elektriliitumistki polnud.

Elektrik läks elektrikilbi kallale juurdlema. Mõtles mitu tundi ja ei suutnudki põhjust välja mõelda. Küll aga tuli talle oma eesnimi jälle meelde. Elektrik kehitas õlgu ja läks tööle tagasi. Mida aeg edasi, seda enam hakkas ta tundma imelikku rahuldust saadud elektrilöögist. See võttis üha enam võimust ning kippus töötegemist pärssima. Elektrik võttis ennast kokku ja suutis siiski töö lõpule viia. Järgnevatel päevadel sai taas surakat, kuid enam ta ei läinud asja uurima, vaid hakkas suisa ise otsima, kust elektrilööki saada. Objekt, kus ta töötas, enam teda ei huvitanudki. Ta proovis igal pool mujal näppida kõikvõimalikke lahtisi juhtmeid. Eriliseks kireks oli kujunemas pistikute torkimine teravate metallesemetega. Selleks puhuks kandis ta alati naasklit kaasas. Ärevaks ajasid teda ka maas vedelevad elektriliinide juhtmed. Alati neis voolu sees ei olnud, kuid harva esines ka selliseid kordi, kus vedelevad liinid elektrikku korralikult väristasid.

Uueks meelelahutuseks muutus sõprade-tuttavate juurde küllaminek palvega nende elektrikilbid üle vaadata. Kilbi juurde saades rebis ta hullunult kõiki nähtaval olevaid juhtmeid, kuni ta kurjalt välja visati. Seetõttu hakkas elektriku tutvuskond kokku kuivama. Üksinduse leevendamiseks võttis ta endale kaks koera, kes said nimeks Faas ja Null.

Peagi sai elektriku unistuseks kõrgepingeliinide postide otsa ronimine ja sealsete kaablitega tutvuse sobitamine. Kahjuks ei võimaldanud tema kehakaal nii kõrgete postide otsa ronimist. Kui ta parasjagu kuskil juhtmete kallal ei olnud, veetis ta kogu ülejäänud päeva kõrgepingeliinide all pea kuklas vantsides. Kord proovis ta kõrgepingeliinide poste kirvega maha raiuda, kuid õnneks sattus juhuslik pealtnägija mööda minema ning elektrikult võeti kirves ära. See oli tema ainuke kirves ja kuna tal mootorsaagi ka polnud, siis jäi see plaan edaspidiseks soiku. Kuid tal tekkis uus unistus – saada otsetabamus välgust.

Kuna äikesetorme kohtab suhteliselt harva, siis sisutas elektrik oma päevi sellega, et katsetas erinevaid uusi elektrilöögi saamise mooduseid. Näiteks proovis ta juua tassist vett, millesse oli eelnevalt elektri juhtinud. Kord üritas ta magada voodis, mis oli voolu all, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Üks ekstreemsemaid katsetusi oli wc poti voolu alla seadmine. Peale seda osutus ihuvajaduste rahuldamine üpris keeruliseks tegevuseks. Kõige suuremat meelehärmi valmistas elektrikule asjaolu, et riigi seadused ei võimaldanud surmanuhtlust elektritooli abil. Isevärki elektritooli konstrueeris ta paari päevaga. Kord proovis ta oma leiutisega isegi peaministri jutule pääseda, et see algataks karistuseseaduse muutmise. Peaministri ihukaitse rebis mehe juba uksel maha ning tema leiutis konfiskeeriti, sest selles nähti ohtu ühiskonnale.

Selleks, et mitte vaevata ennast pideva elektriotsinguga, otsustas elektrik lõpuks konstrueerida spetsiaalse kostüümi, kuhu juhtis pideva voolu sisse. Väidetavalt käis ta sellega päev otsa ringi, kuni kokku kukkus.

TELEFONIKÕNE

Viimasel ajal on inimesi hakanud kimbutama mingisugune kahtlane telefonikõne. Helistatakse täiesti tundmatult numbrilt või teinekord on number salastatud. Võiks mõelda, et inimesed ei peaks võõraid kõnesid vastu võtma, kuid millegipärast just sellele kõnele vastavad eranditult kõik, kellele helistatakse. Võib olla ei olegi selles midagi imelikku, kuid see, kuidas inimesed kõnele reageerivad, väärib küll sügavamat uurimist.

Tavaline situatsioon on selline: telefon heliseb, inimene katkestab igasuguse poolelioleva tegevuse ja vastab automaatselt, kuulab toru umbes kümmekond sekundit ja puhkeb täiesti lohutamatult nutma. Umbes nagu oleks neile mingi ülimalt halb uudis teatavaks tehtud. Kusjuures vesistama hakkavad kõik ühtemoodi, olgu nad siis vanad või noored, mehed või naised, rassidest ja rahvustest ma ei räägigi. Imelik on veel see, et nutt kipub kõigil olema kuidagi ebamaiselt veniv ja kaeblik.

Muidugi mõista on proovitud helistada saanud inimestelt uurida, miks nad nutma hakkavad, kuid vastust ei järgne. Nagu oleks nad kõnevõime kaotanud. Kõnnivad mööda tänavat ja muudkui nutavad! Meditsiinilised analüüsid näivad neil kõigil täiesti normis olevat. Loomulikult on püütud kõnesid ka jälitada, kuid alati on need katsed ebaõnnestunult lõppenud. Samuti ei kandnud vilja telefoni lülitamine valjuhääldaja peale, et kõik kuuleks, mis sealt torust siis ometi tuleb. Valjuhääldist lihtsalt ei kostunud midagi. Tundus, et telefonikõne oli suunatud just konkreetsele helistatavale ja ülejäänud kõrvadele polnud see ette nähtud.

Näha on, et rahva hulgas hakkab paanika tekkima. Kes siis ikka tahaks, et just tema taskus telefon heliseks. Inimesed püüavad oma telefone välja lülitada, kuid hetke pärast on need taas sisse lülitunud. Isegi telefonide akude tühjenemisel töötavad telefonid laitmatult edasi. Kummaline on ka see, et üle terve maa on leviaugud kadunud. Igas viimaseski kolkas ja maa-aluses koopas levib täiuslik telefoniside! See on juba kurat teab mis! Sidekompaniid on täiesti käpuli ega saa üldse aru, mis toimub. Osalt ka sellepärast, et nende tehnikud said selle kahtlase telefonikõne, peale mida on nad täiesti töövõimetud.

Kuna inimesed enam üksteisele helistada ei taha, siis hakkasid nad telefone koju jätma, minema viskama või suisa hävitama. Ka siin ootas inimesi takistus. Olles telefoni haamriga purustanud, avastati see järgmisel hetkel täiesti puutumatuna taskust. Ei aita ka kõrvatropid, et helinat mitte kuulda. Kahtlastel asjaoludel kipub telefon nii hirmsasti vibreerima, et tahes-tahtmata haarab käsi toru järele.

Kahjuks ei ole midagi soovitada, kuidas sellest tülikast telefonikõnest hoiduda. Igatahes asja uuritakse.

2012 – ELLUJÄÄMISKURSUS LÜHIMÄLULISTELE

Tere päevast, kohalviibijad!

Tänases loengus räägime sellest, kuidas jätta meelde üks number. Kui täpsem olla, siis aastaarv – kaks tuhat kaksteist. Räägitakse, et sel aastal toimub inimkonnaga midagi plahvatuslikku. Kas mingi vaimne muudatus või suisa maailmalõpp, valik on teie. Aga mitte sellest ma ei tahtnud täna teile rääkida. Püüdkem nüüd üheskoos kontsentreeruda sellele aastaarvule – kaks tuhat kaksteist. Just nimelt see number tuleb teil oma mäludesse salvestada. Mis siis juhtuma hakkab, pole enam minu asi. Selle eest mulle ei maksta. Minu asi on teile pähe tampida just see aastaarv – kaks tuhat kaksteist. Teie asi on püüda jätta ükskõik, millist arvutusmeetodit kasutades see arv meelde. Ja seda mitte paariks tunniks, vaid vähemalt neljaks aastaks.

Head kuulajad! Kui vaatate seda arvu, siis näete, et tegemist on neljakohalise numbriga. Ja selle juba jätategi endale meelde, et tegemist on neljakohalisega. Vaadake oma nelja sõrme, nelja jäset ja sellest tuletategi. Muidugi, see tuletus ei kehti saekaatri meestele ja ühejalalistele, aga neid teie hulgas ei paista olevat. Edasi. Arvu esimene number on kaks. Selle saate väga lihtsalt. Kuna arv oli mäletatavasti neljakohaline, siis lihtsalt lahutate neljast kahe ja saategi arvu esimese numbri – kahe. Teine number on null. Selle saate täpselt sama loogikat kasutades ehk lahutate taas. Seekord võtate eelmisest tehtest saadud tulemuse, milleks oli kaks ning lahutate sellest taas kahe ja saategi vastuseks nulli. Pidage meeles, kaks on selles aastaarvus väga oluline number. Esiteks sisaldub ta seal kaks korda ja teiseks, me saame kõik numbrid kahest tuletada, ükskõik, kas siis liitmise või lahutamise teel.

Niisiis, meil on olemas aastaarvu kaks esimest numbrit – kaks ja null. Pange tähele, nüüd tuleb mängu uus number ja selleks on üks, mis on ühtlasi aastaarvu kolmas number järjekorras. On üldteada, et loendamist alustatakse ühest. Aga selle jätategi endale juba meelde, et aastaarv peab sellega seoses sisaldama ühte. Kuna kaks ja null olid kaks esimest numbrit, siis järgmine peakski üks olema. Pealegi saate ühe tuletada taas kahest, millest lahutate ühe maha. Ja ongi teil juba kolm numbrit koos – kaks, null ja üks.

Kui mäletate, siis mainisin eespool, et kaks sisaldub aastaarvus kaks korda. Kohe alguses ja nüüd, pange eriti tähele, ka aastaarvu lõpus. Seega peaks olema eriti lihtne meeles pidada, et kaks on esimene ja viimane number. Viimase kaht on võimalik tuletada ka nii, et kolmas number oli meil mäletatavasti üks ja kui sellele veel üks üks otsa liita, siis saamegi kaks. Kui te ei usu, siis kontrollige kalkulaatorilt üle. Lõpukahe saame ka teisiti tuletada. Näiteks kui lahutame meie võtmenumbrist kahest nulli, mis on eriti lihtne tehe. Ja meil ongi koos neli numbrit, mis järjekorras peaksid välja nägema nii – kaks, null, üks, kaks. Lihtne, kas pole?

Muide, te ei peagi ennast vaevama numbritega kaks tuhat ja kaksteist. See on natuke kõrgem pilotaaž ja kursus edasijõudnutele. Teile veel natuke vara. Esialgu piisab kui suudate neli aastat hoida meeles ja õiges järjekorras nelja numbrit, millest me ennist rääkisime. Muidugi on ka veel kõige lihtsam variant. Kirjutage see number endale kuhugile üles ja kandke kaasas. Oht on paber ära kaotada, aga siis soovitaks tätoveerida. Soovitavalt kehapinnale, mida iga päev silmate.

Tänan tähelepanu eest!

AFÄÄR BENSIINIJAAMAS

Töömees oli pikast ja pingelisest tööpäevast äärmiselt väsinud. Ta ronis vaevu autosse, et koju sõita, kuid avastas, et bensiin oli lõppemas. Koju poleks ta enam olemasoleva kütusepiisaga jõudnud. Töömees sõitis ohates lähimasse tanklasse kütust võtma. Seni kuni ta raha automaati sisestas, sõitis tema auto kõrvale teine auto, millest väljus silmnähtavalt hea elu peal dändi. Tema hakkas omakorda kõrvalautomaati raha toppima. Töömees sai tankimisega enne valmis ning ta kõndis autoukseni, et sisse istuda ja minema sõita. Kuid millegipärast oli dändi oma auto töömehe autole liiga lähedale parkinud. Igal juhul autoust töömehel avada ei õnnestunud.

Töömees seisis üürikese mõtlikult ja lausus dändile: „Tõmba nüüd koomale! Ma tahan ära sõita.“ Dändi ainult irvitas ja kähvas vastu: „Sellega oleksite pidanud juba varem arvestama, et siia peaks kaks autot lahedalt ära mahtuma. Teinekord parkige oma automaadile lähemale, mitte nii, et kaks meetrit vahet on.“
„Mina olin siin varem, ärge ülbake midagi!“ vaidles töömees.

Dändi keeras selja ja tõi kuuldavale võika kärtsu kõhutuuli. Töömees sattus kohutavasse raevu. Ta tormas dändi auto bensiiniluugi juurde, rabas kütusevooliku ja suunas otse dändi peale.

„Appi! Ubivaaajut!“ lõugas dändi.

Töömees kastis dändi täiesti läbimärjaks, lisaks kattis ta bensiiniga ka kogu dändi auto. Kui mõlemad küllalt kastetud olid, sobras töömees taskutes ja nähtavale ilmus tikutops. Töömees rapsis tikku, dändi röögatas ning hetkega sai bensiinijaamast tohutu tulemöll. Mingi ime läbi suudeti töömees leekidest päästa, dändi ja tema hinnaline auto hävisid tules. Töömees sai uskumatuid põletushaavasid, kuid ta jäi ellu.

Teel haiglasse mõtles söestunud töömees enne teadvuse kaotamist, et juhtunu oli üks neist harvadest olukordadest, kus töölisklass eliidile ära teeb.

ENESELÕHKUJA

Teadlasel oli oma tööst kõrini. No kaua sa ikka läbi mikroskoobi jaksad vahtida. Ükskord vaatas ta mikroskoobist bakterite visklemist kolm nädalat ühtejutti. Peale seda hakkasid ka tema silmad visklema. Teadlane möiratas, pühkis oma töölaua puhtaks ja tormas uksest välja. Ta jooksis kitsas koridoris kuni põrkas kohutava prantsatusega vastu hooga avatud ust. Teadlane lamas põrandal mitu minutit ning selle aja jooksul tärkas temas uus idee. Sellist teadust pole küll varem tehtud, mõtles ta, kui vormis uut hüpoteesi. Nimelt otsustas ta iseenda peal katsetada kui palju inimene talub enese lõhkumist. Enese lõhkumise mooduseid tuli talle pähe kümnetes. Teadlane võttis märkmiku ja kirjutas, et hooga vastu ust jooksmine tekitab teatud uimasuse ja suure verevalumi otsaette, kuid võib esile kutsuda ka inspiratsiooni uuteks avastusteks. Uue teadusharu algus oli tehtud.

Teadlane tundis teatud joovastust ning ta otsis põlevate silmadega uusi objekte, mida uues teadustöös kasutada. Koridori lõpus trepi kõrval vedeles vana metallist laud. Teadlane võttis hoogu ja hüppas pea ees otse vastu lauda. Ta kaotas hetkeks teadvuse ja veeres trepist alla välisukseni. Välisukse ette tekkis vereloik. Issand halasta! karjatas koristajamutt ja tormas esmaabitarvete kappi. Teadlane lamas ikka veel põrandal. Viie minuti pärast oli tal pea kinni seotud. Koristaja oli niivõrd endast väljas, et ei teinud teadlasele vereloigu pärast etteheiteidki. Teadlane tõusis istuli ja küsis, kus ta on. Vastust ootamata suundus ta õue. Ta proovis ka märkmeid teha, kuid paberile jäid vaid mingid loetamatud varesejalad. Tema silmad otsisid juba uusi esemeid. Esimese asjana märkas ta ümbritsevat madalat aeda. Aed oli nagu ikka teravate otstega ja metallist. Teadlane laskus stardiasendisse ja võttis kohalt nii, et tolm lendas. Aiani jõudes proovis ta flopp-stiilis seda ületada, kuid maandus otse aia peale. Miski tema selgroo juures raksus. Igal juhul püsti ta enam ei saanud. Kiljuvad aednikud kutsusid kiirabi.

Mees viidi haiglasse, kus ta juba teisel päeval üritas voodist tõusta ning trepikojas trepi käsipuude vahelt alla hüpata. Õnneks jõuti ta poolel teel kinni võtta. Enne seda kui ta voodisse kinni seoti, tõmbas ta endale terve riiulitäie süstlaid kaela. Viie päeva pärast pääses mees välja, kuid enne tehti temaga selgitustööd enesevigastuste tõsidusest ja ärahoidmisest. Teadlane noogutas nagu üleskeeratud nukk ja läks välja. Eemalt paistis auto, mis vedas hirmsuuri klaase. Teadlane tormas nende poole, kuid ei arvestanud, et külje pealt sõitis talle sisse vilkuritega kiirabiauto. Teadlane lamas maas õndsal ilmel paar sekundit ja jooksis edasi otse läbi klaasmassi. Vot see oli hea, jõudis ta veel mõelda. Järgmisel hetkel ärkas ta taas haiglas. Seekord seisis tema voodi ümber mingi komisjon, mis otsustas ta viivitamatult psühhoneuroloogia kliinikusse saata. Ta viidi kanderaamil kinniseotuna uude kohta. Las läheb kummituppa, ütles kliiniku peaarst. Teadlane visati mingisse tuppa, kus nii põrandaid, seinu kui lage kattis pehme vooderdus. Nii ta siis tõmbleski seal terve päeva. Ausalt öeldes, niipalju kui praeguseks teada on, siis sinna kliinikusse ta jäigi.

Vaat, kuhu üks tõeline teaduslik pühendumine võib viia!

RESTORAN

Otsustasin välja sööma minna, sest kodused toidud käisid juba ammu närvidele. Kogu aeg üks ja sama lobi. Valisin linna kõige kaugemas nurgas asuva söögikoha. Tundus kõige taskukohasem. See kloaak ei paistnud esialgu mitte millegi erilisega silma, välja arvatud lehmaudarad, mis rippusid iga söögilaua kohal. Mind need ei häirinud ja istusin lauda.

Minuga ühines peagi mingi onkel, ehkki ülejäänud lauad olid täitsa vabad. Tegin talle ka selleteemalisi vihjeid, kuid minu hämmastuseks ei teinud ta neist väljagi. Prantsatas toolile ja hakkas valju häälega tellima.

„Mulle palun rupski-piimasupp, siis keedetud rupskid hapukapsakastmes ja desserdiks võtan vahustatud rupskikokteili. Ja joogiks tooge kuumpressitud rupskikalja,“ nõudis mees.
„Vabandust, kas Teil on mingi eriline rupskidieet?“ pärisin talt.

Ta püüdis hirnuda, aga see ei õnnestunud.

„Kulla sõber, kui sa juhtumisi tähele panid, siis me oleme hetkel rupskirestoranis. Arusaadavalt on siin kõik rupskitel baseeruv,“ informeeris onkel.

Läksin liigagi kiiresti väljapääsu poole. Tuleb vist ikkagi kodus edasi sööma hakata.

KALASTAJA JUHTUM

„Tahaksin rääkida sellest, et läksin kalale. Sõber teadis ühte head latikakohta. Olin saadud informatsiooni eest ülimalt tänulik, sest mulle maitsevad harjused väga. Oma sellise lihava meki poolest on linaskid ju tuntud pipstükk-kalad. Teadsin isegi ühte vanameest, kes siis, kui kokku saime, jutustas mulle kogu aeg, et ta on terve elu vaid ogalikest toitunud ja soovitas mullegi sama. Eks see üks põhjuseid oligi, miks ma atlandi tuura jahtima läksin. Teine põhjus oli see, et kuivatatud kilu nahast pidi väga head kvaliteetset riiet saama. Vanasti õmmeldi sellest väärtuslikust materjalist aluspesu. Miks väärtuslik, küsite? Aga sellepärast, et siis pole aluspesul kollaseid ega pruuni laike näha, kõik on ühtlaselt kirju. Aga see selleks.

Ärkasin varahommikul. Kuna ma pole eriline varajane ärkaja, siis istusin viis minutit peldikus ja kirusin mõttes jõeforelle. Aga see läks varsti mööda. Tee kulges läbi kohutava padriku jõeni. Jõe ääres märkasin esimese asjana nolguseraipeid. Keegi oli juba enne mind seal vingerjaid rappinud. Teine variant, et need õnnetud makrellid olid ise kaldale surema roninud. Läks jupp aega enne kui suutsin pilgu uuesti jõele suunata. Ma ütleksin, et jõgi suisa kobrutas peipsi tindi võimsatest uime- ja sabalöökidest. Mõtlesin, et täna tuleb hea päev, see tähendab, tõeline emakalapäev. Seadsin püügiriistad valmis ja kohe oligi konksu otsas kuueteistkilogrammine rünt. See kuradi mudamaim tegi mul jõhvi otsas sellist tangot, et hetkeks tekkis mul kiusatus vee-elukas tantsule kutsuda. Mul tuli meelde, et ma ei oska tangot, sestap ümisesin mingit heeringalaulu.

Sain lõpuks selle kuradi ahvena seljakotti surutud. Seljakoti suul lõi tõugjas veel mingi sõjalaulu lahti, mis ei tahtnud lõppeda ka siis, kui seljakoti kinni panin. Kuna seljakott oli ainuke kaasasolev seest õõnes ese, siis ei jäänudki muud üle kui tuli hakata koju vantsima. Pagana roosärg oli lisaks raskusele ka hirmutavalt rabelemisaldis. Seetõttu võttis kojuminek mul umbes kaks tundi aega. Lõpuks vinnasin krähmleva säga köögilauale. Mõtlesin, kuidas teda kõige valutumal ja efektiivsemal moel maha tappa. Olin kuulnud, et räimele ei meeldi keevitamine. Tirisin keevitusseadmed otse kööki ja alustasin sädemetepildumist. Kotist kostus südantlõhestavat rääbisekisa. Avasin seljakoti, kust söögilauale hakkas kohe meriforelli sisikonda laiali vajuma. See oli lutsu suust valguma hakanud. Vimb vaatas mind mõtlikult, justkui oleks midagi ära unustanud ja heitis sealsamas hinge.

Viisin keevitusagregaadi minema ja tõin lihunikukirve. Mulle oli alati räägitud, et raudkiiska ei saa mitte mingil juhul mitte ühegi noaga katki. Ainus, millest abi, on kirves, millega tuli kõigepealt säinase saba peale virutada. Selle tulemusena lõtvusid merisiia pondunud kõhunahad ning teda oli kergem puhastada. Kogre puhastamine võttis tervelt neli tundi aega. Selle aja jooksul lõhkusin kolm kirvest ja kaheksa lõikelauda, konserviavajatest ja visplitest rääkimata. Viimase kirve katkiminekuga lõikasin sügavalt omaenda kintsu sisse. Selle kuradi kammelja pärast pidin hakkama poodiminekut planeerima. Boonusena leidsin lõhe kõhust klistiirisooritamise komplekti.

Viimaks oli mul viidikas täiesti puhas ja valmis vaaritamiseks. Toppisin kiisa kõhtu hulganisti rohelisi õunapunne ja keetmata nuudleid. Need kaks komponenti pidid karpkala valmistamisel asendamatud olema. Nüüd oli vaja veel pungil haugi tärklise ja sooda segus veeretada. See ei tahtnud hästi õnnestuda, sest see nurg oli nii hirmus suur, pealegi polnud mul vajalikku suurt pinda, kus koha rullida. Lükkasin vikerforelli kohutavad mürtsuga põrandale ja seal ta mul siis aeleski tärklise-sooda tolmus. Sai päris kobe angerjas. Nüüd tuli veel ahi soojaks ajada ja tursk sisse visata. Avastasin ühtäkki, et mul polegi nii suurt ahju, kuhu selline särg võiks ära mahtuda. Mõtlesin nii pingsalt, et hink hakkas järsku tolmusena vibelema. Vat kus lest! Omast arust lõin selle jõesilma juba köögilaual mättasse, kas ta siis....raks!....öök!...kõõks!....“

Seoses ootamatu rünnakuga ei saa seda juttu edasi kirjutada, kuna loo autor suri õnnetuskohal suure valge hai hammustusest tekkinud verekaotusesse.

MASSAAŽ

Ükspäev läksin vaatama, kust selja- ja õlamassaaži saaks. Leidsin ühe salongi otse peatänavalt. Läksin sisse ja mulle lõi ninna millegipärast keedetud kapsa lõhn. Huvitav, mingit söögikohta ei tundunud seal olevat. Liikusin hämaras koridoris edasi umbes 30 meetrit enne kui mingi ukseni jõudsin. Kapsahais läks üha tugevamaks. Tõmbasin ukse lahti ja astusin otsustavalt sisse. Keset helerohelist ruumi oli niinimetatud massaažilaud, millel vedeles keegi mees. Otse massaažilaua alla oli pandud hiiglaslik aurav supipott, millest erituski vänget kapsahaisu.

„Üks, kaks, kolm jaaaaa…… alustame!“ hüüatas määrdunud kitlis massöör.

Ta pigistas klienti nii, et too rappus laual. Kohe täitis kogu ruumi kõrvadest läbilõikav karjumine. Olin nähtust niivõrd rabatud, et ei suutnud tagurpidi uksest ka väljuda. Nii ma siis seisingi soolasambana terve seansi, mis kestis umbes 40 minutit. Seansi lõpus ütles massöör ähkides, et kliendil olevat üle kere mingi tõsine liigeste ja lihaste haigus ning ainus tõsiselt võetav ravi on löökmassaaž. Sellest pidi kõige rohkem tolku olema.

Vaatasin laual vingerdavat ja ägavat meest, samal ajal pingsalt mõeldes, kas massöör rääkis ikka õigust.

Küsisin kapsasupi otstarbe kohta. Massöör puhkes homeeriliselt naerma. Kui ta rääkida suutis, siis ütles ta, et see jäi jõuludest üle ja pahaks läinud kapsasupi aurud pidid naha libedamaks tegema.

„Soovitan soojalt, kui tahad igapäevaselt nahka libedaks ajada. Pole muud õli tarviski.“ Need olid massööri viimased sõnad, mis ma kuulsin, kui sellest urkast minekut tegin.

WC

Eile üritasin mingis nooblis kohvikus peldikusse minna, kuid juba uksel lõi hingemattev lehk jalad alt ning kiskus mao krampi.

„Mis kurat siin niimoodi haiseb?“, küsisin kohvikupidajalt. „Kas te siis tõesti ei korista oma peldikuid?“
„Ikka koristame,“ oli kohvikupidaja rahulik. „Need potid seal konkreetselt on ilma haisulukkudeta. Olid tunduvalt odavamad. Küllap sealt see hais tulebki.“

Pidin minestama kui kuulsin, et ka selliseid peldikupotte on olemas. Igal juhul kusehäda oli nagu nõiaväel kadunud.

PEOMEENUTUS

Juba peosaali uksel võttis mingi ülesmukitud lehm mind rajalt maha ja jootis mulle joonelt kolm pokaali šampanjat sisse. Ma ei jõudnud korralikult neelatagi, seetõttu voolas kogu kraam otse makku. Tõin kuuldavale valju röhitsuse, mis paistis hullunud pilguga naist kiimaseks ajavat. See pärakupunaste paistes huultega loom tiris mu hõlmapidi külgkardinate taha ja kukkus lahtise suuga suudlema. Olin stseenist kuidagi segi läinud ja pealegi šampanjaaurude mõju all ning lobistasin talle vastu. Ootamatuste vältimiseks sulgesin igaks juhuks silmad. Ma ei tea, kaua see aktsioon kestis, aga tegevuse katkestas tume gongilöök, mis kutsus õhtusöögile. Kobisime lauda istuma. Mul oli suus mingi imelik rõve maitse, mida ma polnud varem kogenud. See naine sattus mu kõrvale. Mu vastas laiutas mingi paksmagu, kes juba õgis midagi.

„Kena daam, mis?“ uuris peki täissuuga. „Muide, ta osaleb scat-filmides“.

Ma ei saanud teisiti kui pidin küsima, mis filmid need veel on.

„Väljaheitemängud noh,“ vastas mees.

Jäin talle otsa vahtima.

„Sittumine, kusemine, ropsimine ja kõik muu selline, millega annab mängida,“ täpsustas ta. Sõna „mängida“ ütles vana veel eriti imeliku alatooniga.
„Mina olen selliste filmide režissöör,“ teatas mehike tähtsalt.
„Tulime just võtetelt,“ jõudis mu kõrval istuv lehm veel mainida, kui tekkis maailmalõpulaadne olukord.

Ropsisin otse söögilauale ja veel sellise täiega, et ümberkaudsed istujad said kindlasti pihta. Ma ei suutnud isegi hinge tõmmata. Jõudsin korra sellele naeratavale pasa-libule otsa vaadata kui lasin tema ka üleni täis. Ta sai selle peale orgasmi. Tundsin, et kui ma kohe minema ei saa, siis jäängi eluks ajaks öökima. Püüdsin toolilt püsti tõusta, kuid libastusin mahavalgunud ropsil ja kukkusin taas toolile. Paks hakkas teisel pool taltsutamatult naerma. Ta püüdis käega seda laual olevat lainetavat laga puudutada. Haarasin instinktiivselt mehe käest, et ta jumala eest seda ei teeks, kuid kui mulle meenus, kellega tegemist, lasin ta käe vastikustundega lahti. Oleksin tahtnud veel öökida, aga selleks korraks olid vist ka maomahlad lõppenud. Tuikusin söögilaua äärest minema. Laua taga valitses üksmeelne orgialik meeleolu. Kuulsin minema taarudes selja taga mingit imelikku pladistamist ja ägavaid häälitsusi. Sain ümberpööramatagi aru, millega seal laua ümber tegeleti. Arvasin, et mul ei ole tõesti enam midagi välja tulemas, kuid ennäe! siiski lupsas veel midagi otse uksehoidja käisele. Uksehoidja tänas mind veel südamlikult. Oli näostki näha, et ta kippus ka sinna õhtusöögile. Kuradi pervarid!

„Raisk, olge paigal, ma ei saa ju niimoodi teid pildi peale!“ kostis paksmao käratus kui ukse enda järel kinni põrutasin.

Püüdsin tänaval normaalse hingamise tagasi saada, aga ebaõnnestunult.

KONVERENTS

Laval istusid valgetes tugitoolides viis tähtsat meest. Moderaator juhatas sessiooni kõnepuldist sisse ja palus viielt mehelt igaühelt lühikest päeva kokkuvõtet. Ta ulatas mikrofoni esimesele esinejale. Krässus hallide juustega ja suure punase ninaga mees krahmas istudes mikrofoni moderaatorile otsa vaatamata enda kätte. Ta hakkas valju häälega mikrofoni pasundama. Jäi mulje nagu oleks ta mingit pooleliolevat manitsuskõnet jätkanud. Kogu saal ärkas unelusest, mis viimased kolm tundi ruumis oli valitsenud. Mees karjus prantsuse keeles mikrofoni valimatut ja arusaamatut teksti. Tihe sõnademulin summutas kõrvaklappides inglise keelse tõlke. Seetõttu viskas enamus kuulajaid klapid peast. Üksikud jätsid hirmunult klapid pähe, otsekui kartes, et esineja neile kallale tuleb.

Prantslane läks nii hoogu, et kõrgendas veelgi häält ning püüdis kõrvalistujalt pabereid kahmata. Ta sai paberid kätte ja üritas neid endale vastu pead tampida, kuid naaber rebis oma paberid tagasi. Seejärel krabas hullunud esineja pataka pabereid enda ees olevalt laualt ja virutas õhku. Mõne hetke pärast oli kogu lava bürokraatlike paberitega kaetud. Mees jätkas suu vahutades mikrofoni pröökamist. Keset kõige kiiremat sõnadevoogu läks tal mõte segi ja ta raputas mõnda aega ülikiiresti pead, mida saatis tatipritsimine ja võigas hääl. Rahvas saalis jälgis laval toimuvat tardunult. Pearaputus läks sujuvalt üle taas karjumiseks. Esinejale ulatati klaas vett, mille ta taas kellelegi otsa vaatamata haaras. Suurest lärmist sai mõneks hetkeks vaikus ning kogu rahvas tõmbas hinge. Lavalt kostis raevukas neelamine. Ilmselt jäi mehel mingi mõte pooleli ning ta viskas klaasi käest ja hakkas edasi jahvatama. Kuna ta suu oli veel pooleldi vett täis, siis loomulikult voolas rääkimise ajal vesi suust välja. Ta lõug ja rinnaesine said hetkega märjaks. Moderaator ja ülejäänud esinejad vaatasid prantslast uskumatute nägudega ja ei julgenud silmagi pilgutada.

Ühel hetkel hakkas karjuja tugitooli seljatugi millegipärast ära vajuma. Kuna tugitool oli tahapoole kaldu, siis hakkas mees samuti kuhugile taha vajuma. Lõpuks kukkus ta ristseliti tugitooli taha pikali. Sellega katkes ka tema pikk ja lärmakas monoloog. Rahvas ohkas kergendatult, kuid keegi ei söandanud ainsatki sõna öelda. Moderaator oli niivõrd kangestunud, et teda tuli kõnepuldist ära talutada. Ülejäänud neli esinejat istusid vaikides. Nendel polnud enam midagi öelda. Kõik oli öeldud. Mis sest, et nii emotsionaalselt. Ainus heli saalis oli röökimisest väsinud mehe hingeldamine tugitooli taga.

Tasapisi ärkas saalitäis rahvast tardumusest. Juba niheleti toolidel ja köhatused läksid järjest valjemaks. Keegi kraaksatas täiest kõrist. Sosinad muutusid vaikseks kõneks, aeg-ajalt julges keegi koguni kõva häälega üle saali küsida, millal lõunat antakse. Viimaks löödi saaliuks pärani lahti ja kogu seltskond kamandati sööma. Ennast segi karjunud prantslane aidati jalule ja ta vahtis hullunud pilguga saali. Näis nagu oleks tal veel midagi öelda, kuid ta vaikis. Moderaator, keda püüti mitme mehega jõudu kasutades saalist välja talutada, oli jõudnud vahepeal püksid täis lasta. Ülejäänud saal tühjenes jõudsalt, sest kõigil oli tohutu nälg. Viimasest söögikorrast oli möödas rohkem kui kaks päeva.

Nii prantslane kui moderaator viidi kaenla alt kinni hoides söögisaali, kus avanes vapustav vaatepilt. Keset ruumi oli pikk laud ning laual lainetas tohutu kogus sääsevastseid. Laua keskel toretses 10-liitrine viinapudel. Viina kõrvale serveeriti sooja vahutavat nõudepesuvett. Kokad olid jõudnud juba kolmandiku viinast ära juua. Nad püüdsid laua kõrval valvel seista, kuid kõikusid nagu lipumastid tormi käes. Rahva hulgast kostis kõõksatusi. Prantslane rebis end lahti ja hakkas kõva häälega midagi seletama. Otsekohe virutas keegi talle rusikaga kõhtu. Prantslane vajus kössi ja püüdis Marseljeesi laulda. Suurest ehmatusest ei tulnud tal sõnad kohe meelde ning tõi kuuldavale umbmäärase ümina. Seejärel sunniti kõiki lauda istuma.

JOHN MOND

John Mond väljus üheksakordse maja räpasest trepikojast, mille seinad olid kaetud vereplekkidega ja põrandal vedelesid vorstinahad. Ta suundus kõrvaltrepikotta, mis oli meeldivalt puhas, kuid idülli rikkus jälk oksehais. Lisaks valitses trepikojas väljakannatamatu palavus. John Mond avas esimese korteriukse, millele oli keegi peale kritseldanud vänge roppuse. Uks avanes kohutava krääksatusega ja sulgus kohutava pauguga. Toas laiutas madal diivan, kus lömitas keegi habemik mees. Diivani kõrval kummardas mingi kõrend, kandik einega käes.

„Ma ju ütlesin, et ranti pole vaja!“ kõmistas habe. „Ja jälle räimed?“

Ta haukas kala ja tutvutas ennast issanda jumalana.

„Minu nimi on Karabass-Barabass“, pudistas mees täissuuga. „Ja see on Näugu“, osutas ta kõrendile.

Samal hetkel koputati ülikiires rütmis uksele. John Mond rebis raevukalt ukse lahti. Trepikojas seisis äraehmatanud moega ametnik, mapp kaenlas. Kostus priginat, mis läks üle õõvastavaks plörinaks, millel ei näinud lõppu tulevat. Värske tuulepuhang tõi tuppa rõveda sitahaisu. Ametnik tormas jalgu kokku surudes õue.

Hetk hiljem kostus akna alt röögatus: „Te veel vastutate selle eest!“

Karabass-Barabass viskas vihasena konservi aknast välja. Oli kuulda, et ametnik sai sellega pihta. Näugu hirnatas ja püüdis toas lampi põlema panna, kuid ebaõnnestunult, sest millegipärast oli lüliti lae alla kinnitatud. Kuna Karabass-Barabass oli oma söögist ilma jäänud, siis otsustas ta välja sööma minna ja võtta ülejäänud kaks endaga kaasa. Mindi üle tänava kohvikusse. Sel hetkel kui nad kohvikusse sisenesid, sõitis auto nende selja taga mingist vanamutist üle. Tänavale jäid vaid luud ja soolikad.

John Mond, Karabass-Barabass ja Näugu istusid kohe välisukse kõrvale, kust avanes parim vaade kohvikus toimuvale. Nende kõrvallauas luristati lärmakalt hapupiima-klimbisuppi otse laualt. Nurgas lauldi valjuhäälselt mingit sonetti, mille sõnadest ei olnud võimalik aru saada. Põrandal vedelesid keedetud makaronid. Raadiost tuli mingit araabiakeelset jutuvada.

„Päevaroaks on kanakont moosiga,“ teatas kelner.
„Aga kananahk saiaga?“ küsis John Mond.
„Seda võib ka saada“, vastati talle.
„Toodagu!“, hüüatas järsku Karabass-Barabass ja jäi tukkuma. Ta suu vajus peatselt lahti ning sealt hakka ila välja venima.
„See on hea koht, siin saab lademetes ketšupit“, tegi Näugu jutuotsa lahti.

Kõrvallauas katkestati supiluristamine.

„Tooge mulle sellist ketšupit, mida saaks läbi hammaste imeda“, palus luristaja kelnerit.

Akna all istus sülearvuti taga keegi hallipäine vanahärra ja klõbistas midagi. Järsku ahhetas ta valjult ning kargas marssi lauldes püsti. Ta haaras laptopi ning heitis efektse liigutusega sonetilaulja suunas, jäädes ise ühele jalale keksima. Laptop maandus otse laulja lauale pühkides sealt minema kõikvõimaliku. Sonetilaulja jäi vait ning vaatas mõtlikult segipaisatud lauda. Vanahärra puhkes äkitselt kõigi ehmatuseks õudse häälega naerma. Sonetilaulja haigutas. Naer lõppes niisama äkki kui oli alanud. Siis olukord rahunes ning kõik pühendusid iseendale. Vanahärra tellis endale mära. See mõte laideti leti taga maha.

„Kui mära, siis oleks juba täkku ka vaja, kuid täkku meil ei ole“, teadustas kelner. „Ehk veel üks küüslaugu-toore muna-kokteil?“
„Jajuheee!“, huligas vana.

Kelner kadus leti alla. John Mond oleks juba äärepealt püsti tõusnud, et peldikusse minna kui kohviku ust paotati ning sisse piilus seesama täispasandanud ametnik. Karabass-Barabass ärkas nagu tellitud ja võttis võitluspositsiooni sisse: „Ahhaaa!“
Ametnik klammerdus ukse külge nii, et jalad tõusid maast õhku. Ta rebiti põrandale, kuhu jäi mõneks minutiks lamama. John Mondi kusehäda paisus nii suureks, et ta tormas peldiku suunas.

Peldikus ootas teda uskumatu elamus. Esiteks oli keegi ukselingi värske roojaga kokku määrinud. Põrandal lainetas õõvastav okseloik, mille sees istus mingi paksmagu. Nurgakabiinis oli kuulda keppimise hääli. Lagi tilkus ja üleüldse valitses peldikus kõhu alt õõnsaks tegev atmosfäär.

Võimalik, et järgneb...