MÄLESTUS IMEILUSAST PÄEVAST (LUGU, MIS ALGAS EI MILLESTKI JA EI VII KUHUGILE)

Sattusin ühel imeilusal päeval mingisse imelikku ruumi. Lubati paar liitrit viina ja kästi otsida anum, kuhu tulivesi kallata. Ruumis muud ei leidunud kui üks laste pissipott. Ma ei tahtnud viinast loobuda, seetõttu lasin väärt kraami potti valada. Proovisin potist juua, kuid millegipärast ajas joogi üles tagasi. Hakkasin kõõksuma. Ümbritsev ruum oli nii kuradi hirmutav, et otsustasin iga hinna eest viina manustada. Surusin öögatuse alla ja lonksasin viina. Läks sisse küll ja jäi pidama ka. Pärast hakkas juba parem ning hirmud kadusid. Varsti kadus ka pilt eest. Kui toibusin, oli mind viidud hoopis ühte teise ruumi. Ärkasin paugu peale. Ruumi nurgas põrandal istus keegi mees, jalad ette sirutatud, ja tulistas püstoliga oma varbaid puruks. Ta isegi ei iitsatanud. Oletasin, et ta on mingi karmi laksu all. Seejärel viidi mind pesemisruumi. Püüdsin riideid seljast ära võtta ja vaatasin samal ajal, kuidas mingi teine idioot vedeles äsjakasutatud dušširuumis ja lakkus põrandalt vett. Idüll oli imeline ja mul hakkas hüsteeria tekkima. Tundsin vajadust hambaid pesta, kuid mulle meenus, et mul on mingi imelik reaktsioon hambapesule – iga hambapesu ajab mind teadmata põhjustel oksele. Sestap püüdsin millegile muule keskenduda. Jõudsin just alasti võtta kui anti karm käsk seina ääres asuvasse tünni ronida. Mulle tehti selgeks, et mul on aeg ennast marineerima hakata. Tünnis hulpisid äädikavees küüslaugud, sibulad, pipraterad, seasilmad ja oblikad. Ebameeldiv oli, aga tünnis tuli kannatada paar tundi. Sisenes keegi professor, sokkide väel, ning käskis tünnist kaduda. Ma olevat tema tähtsas uurmiskraamis juba küllalt ligunenud ning oma jälje jätnud. Tulid ka mõned vanurid, kes eemaldasid ludinal oma hambaproteesid ja hakkasid professori käeviipe peale mu kehalt marinaadivedelikku lakkuma. Oli nii võigas tunne, et ma ei tundnud isegi kõdi. Ehmatasin kui mingi vanamees pika libeda keelega mu kannikate vahel surkis. Ta põlvitas, keel sügaval mu pärakus ning palus professoril läbi viia rektaalne analüüs. Seda kuuldes proovisin sealt urkast jalga lasta. Mingist prahihunnikust leidsin ka oma täisilastatud riided üles. Vanurid olid nimelt peale proteeside eemaldamist üleliigse ila oma suust mu riietega ära pühkinud. Jõle vastik oli küll kui tundsin mööda selga mingit klimpi alla voolamas. Sealt imelikust kohast ma igatahes ära pääsesin.