MASSAAŽ

Ükspäev läksin vaatama, kust selja- ja õlamassaaži saaks. Leidsin ühe salongi otse peatänavalt. Läksin sisse ja mulle lõi ninna millegipärast keedetud kapsa lõhn. Huvitav, mingit söögikohta ei tundunud seal olevat. Liikusin hämaras koridoris edasi umbes 30 meetrit enne kui mingi ukseni jõudsin. Kapsahais läks üha tugevamaks. Tõmbasin ukse lahti ja astusin otsustavalt sisse. Keset helerohelist ruumi oli niinimetatud massaažilaud, millel vedeles keegi mees. Otse massaažilaua alla oli pandud hiiglaslik aurav supipott, millest erituski vänget kapsahaisu.

„Üks, kaks, kolm jaaaaa…… alustame!“ hüüatas määrdunud kitlis massöör.

Ta pigistas klienti nii, et too rappus laual. Kohe täitis kogu ruumi kõrvadest läbilõikav karjumine. Olin nähtust niivõrd rabatud, et ei suutnud tagurpidi uksest ka väljuda. Nii ma siis seisingi soolasambana terve seansi, mis kestis umbes 40 minutit. Seansi lõpus ütles massöör ähkides, et kliendil olevat üle kere mingi tõsine liigeste ja lihaste haigus ning ainus tõsiselt võetav ravi on löökmassaaž. Sellest pidi kõige rohkem tolku olema.

Vaatasin laual vingerdavat ja ägavat meest, samal ajal pingsalt mõeldes, kas massöör rääkis ikka õigust.

Küsisin kapsasupi otstarbe kohta. Massöör puhkes homeeriliselt naerma. Kui ta rääkida suutis, siis ütles ta, et see jäi jõuludest üle ja pahaks läinud kapsasupi aurud pidid naha libedamaks tegema.

„Soovitan soojalt, kui tahad igapäevaselt nahka libedaks ajada. Pole muud õli tarviski.“ Need olid massööri viimased sõnad, mis ma kuulsin, kui sellest urkast minekut tegin.