Otsustasin välja sööma minna, sest kodused toidud käisid juba ammu närvidele. Kogu aeg üks ja sama lobi. Valisin linna kõige kaugemas nurgas asuva söögikoha. Tundus kõige taskukohasem. See kloaak ei paistnud esialgu mitte millegi erilisega silma, välja arvatud lehmaudarad, mis rippusid iga söögilaua kohal. Mind need ei häirinud ja istusin lauda.
Minuga ühines peagi mingi onkel, ehkki ülejäänud lauad olid täitsa vabad. Tegin talle ka selleteemalisi vihjeid, kuid minu hämmastuseks ei teinud ta neist väljagi. Prantsatas toolile ja hakkas valju häälega tellima.
„Mulle palun rupski-piimasupp, siis keedetud rupskid hapukapsakastmes ja desserdiks võtan vahustatud rupskikokteili. Ja joogiks tooge kuumpressitud rupskikalja,“ nõudis mees.
„Vabandust, kas Teil on mingi eriline rupskidieet?“ pärisin talt.
Ta püüdis hirnuda, aga see ei õnnestunud.
„Kulla sõber, kui sa juhtumisi tähele panid, siis me oleme hetkel rupskirestoranis. Arusaadavalt on siin kõik rupskitel baseeruv,“ informeeris onkel.
Läksin liigagi kiiresti väljapääsu poole. Tuleb vist ikkagi kodus edasi sööma hakata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar